Olgem ausad – väikese üldistusvõime olemasolu korral on selge, et antud teema ei puuduta ainult naiste ja meeste omavahelist tõsiseltvõtmist, vaid ka veidi isaste võimusuhteid karjas ja seda, kuidas neis väärikaks jääda. Ehk mida peaks uue põlvkonna juhiomadustega noor intellektuaal tegema, et vanad karjäärikommunistid oma broilerikarjaga temast üle ei sõidaks?

Probleem on olemas kasvõi telest tuttava Jürgen Ligi vs Kadri Simson juhtumi põhjal. Nagu selgitasid Liisa Past ja Toomas Roolaid, tähendab Ligi käitumine suhte kontekstis verbaalset vägivalda, kuid kui käre keelepruuk kandub üle avalikku ruumi, ei ole asi enam nii üheselt mõistetav. Nagu ka siis, kui Andrus Ansip ja Urve Palo üksteise kostüümi, lipsu ja jume kohta Riigikogu infotunnis „komplimente” vahetavad.

Kohatud argumendid

Vägivallaks liigituvad taolised juhtumid juba selle pärast, et nende puhul pole inimeste sugu, välimus, vanus või muu tunnus tähtis, ega sellele panustamine väärikas argument, vaid oponendi alatu tasalülitamiskatse. Kuna kummaski näites, kus „killuga” sai hakkama mees, on osapooled profipoliitikud vaidlemas päevakajalistel probleemidel ning säärastel argumentidel pole taolistes töistes kontekstides kohta. Ei riigi- ega erasektoris. Vabakonnast rääkimata.

Süvenemisohuga probleem seisneb selles, et probleemi ei nähta, mida kinnitavad „vabandused“ stiilis, et meie Jürgen või Andrus ongi ju sellised inimesed. Inglismaal sündis David Cameroni poolt parlamendis poetatud honey’st (kullake) aga suur skandaal. „Kui mees on loll, on ta loll, kui naine on loll, on ta naine,” võttis Liisa Past meil valitseva suhtumise kokku. Toomas Roolaid lisas, et siinkohal on ründaval poolel Pavlovi refleks – korra läks läbi, järelikult võibki ja käibki nii, mistõttu taolise rünnaku ignoreerimine pole kõige parem mõte.

Ründaja ja rünnaku avaliku hukkamõistu puhul peaks aga olema kindel, et teised kohalviibijad või laiem publik peab usukuma või jagama enda eestseisja õigust enda kaitseks. Samas võib taoline sõnasõda minna väga räpaseks ja kaotavad mõlemad. Oponendi tasalülitamine kas patroniseerides või solvates ning sellele vastu astudes käib LadyFesti arutelu põhjal näiteks nii:

· Südamlik, kuid patroniseeriv sildistamine. Kui Toomas ütleb Annikale „Annikake”. Vastukäiguna võib kas korrigeerida „Anne” või pöörduda „Tommike”. Või jääd viisakaks. Samas võib see olla ka vanemate naiste relv nooremate meeste paikapanekuks. Meestevahelises suhtluses siis vastavalt „poisike” ja „isake”. See on rünnaku markeerimine ja vastusildistamine või vasturünnak.

· Emotsionaalsus kui argument. Toimib, kui pöörata vastupidiseks – kirg antud teema suhtes. Nagu ka solvajal, kes enda üle kontrolli kaotas ja kõrvalise argumendi tasalülitamiseks mängu tõi. Või madalda solvajat sõnades, et olid temast paremal arvamusel. See on universaalne, ka mehed kipuvad omavahel sõnelema. Aga vähemalt saab asja huumoriga positiivseks keerata.

· Soopõhine solvamine, küsides vaidluse temperatuuri tõustes „päevade” kohta. Vastumürgina toimib küsimus seksi regulaarsuse kohta viimasel ajal. Ühesõnaga – avalik vastuhäbistamine.

· Argisituatsioonid, kus üks pooltest on mees ning eeldab, et asja on võimalik ajada ainult teise mehega. Autoteenindused, maaklerid, tehnikamüüjad, torumehed. Aitab mis tahes abivalmis sõbramehe kasutamine tankistina. Või siis sisuliste teadmiste väljanäitamine.

· Vanusepõhine paikapanek. Eriti olukorras, kus teemaks sisulised muutused süsteemis, tunneb siinkohal ära stagnandi. Võib nentida, et ongi tuulutust vaja ning täpsustada, et põlvkonnaprojektidest süsteemidesse on Nõukogude Liidu (mida vanem oponent hästi mäletab) näitel vältimatu seisak ja allakäik sisse programmeeritud. Ning stagnant läheb ajalukku kaabakana.

Kokkuvõttes on võimalik teemaväliste argumentidega tasalülitusrünnakud kenasti tagasi tõrjuda – kas mõnel LadyFestil räägitud ja siintoodud või hoopis muul viisil, et Mats Madisena käituma õpiks, sõltumata sellest, kas oponent on naine või mees, noorem või vanem.