Mart Niineste: duhh, salaaga, tšerpak ja deduška – noortekogulane, nõunikuhakatis, noorpoliitik ja vanapoliitik
Duhh, salaaga, tšerpak ja deduška. Noortekogulane, nõunikuhakatis, noorpoliitik ja vanapoliitik. Paaril viimasel aastal toimunud erakonnajuhtide noorenemist võime vaadelda kui tšerpakkide jõudmist deduškate mängumaale. Mis ei tähenda, et deduškad ootaksid oma võiportse jagades rahulikult demblit. Vaadates meie erakondi ja poliitilist kultuuri, millele panid aluse ikkagi nõukogude elukooliga inimesed, täheldame aktiivset dedovšinat igal sammul. Dedovšina on staažipõhine. Sa võid ju salaagast tšerpakiks saanuna olla erakonna esimees ja peaminister, kuid deduškad olid parteis enne ning sina oled mööduv nähtus.
Teed mida vaja, kannatad ära
Dedovšina tingimustes sõltuvad inimese elu ning edu selgrootusest. Teed mida vaja, kannatad ära, räägid õiget juttu ja kui jääd sellega kellelegi heas mõttes silma, saad järgmisele tasandile. Isepäisus ja vastuhakk kuuluvad karistamisele. Partei peajoonest ei hälbita. Isemõtlejad kas ei roni säärastesse hierarhiatesse või pekstakse sealt kiirelt välja. Aastad sellises kollektiivikeskses keskkonnas tähendavad tõsiselt traumeeritud ning ajupestud Stockholmi sündroomiga isikuid, kel pole erilist vahest, rääkimata mingisugusestki isiksusest.
Tšerpakiseisusse ülendatud salaagast sotsiaalministri Taavi Rõivase töövõimereform on hea näide, milleks ja kuidas on võimeline säärane muserdatud noor hing. Kuigi tuleb tunnistada, et „peenhäälestamisega“ ületas ta selle soorituse mitmekordselt. Kuid mida loota inimesest, keda on teismelisest peale peksnud Andrus Ansip, Rein Lang, Kristen Michal, Rait Rosimannus ja teised oravadeduškad Milton Friedemanni kogutud teostega ja sundinud plakateid kleepima?
Pikalt marineerinud tšerpakid Ratas, Simson ja Reps
Kuid kõige parem näide dedovšinale üles ehitatud erakonnast on muidugimõista Keskerakond. Kui palju on sealt lahkunud läbipekstud salaagasid ja tšerpakke Reformierakonna või Sotsiaaldemokraatide manu? Isegi teisi deduškaid on pekstud sealt minema. Samas on keskduhhid- ja salaagad olnud läbi aja eeskujulikult kuulekad kannuseteenijad, stiilinäideteks poisid-Priidud Toobal ning Kutser.
Pikalt marineerinud tšerpakid Jüri Ratas, Kadri Simson ja Mailis Reps võisid ju lõpuks Edgar Savisaare üles kaaluda ning tõsta ta erakonna eesotsast ära, rääkides sinna kõrvale juttu nii erakonna kui kogu poliitilise kultuuri uuenemisest. Kuid dedovšina kestab edasi. Mis mõttes on nüüd asjad teisiti, kui kogu aeg on olnud ühtemoodi? Ja nii teebki Sarapuu pähe sirge näo ning teatab, et Tallinna prügimajanduses käib aus mäng, kuigi see nii ei paista, sest nähtavad niidid viivad ikka lõpuks temani. Toom käitub endiselt nagu opositsioonitroll, mitte peaministripartei eurosaadik. Ning Tallinn jätkab sõltumatu vürstiriigina, lihtsalt troonil istub asevalitseja. Deduškad mida tahavad ja on kogu aeg teinud ning tšerpakist Ratasel puudub nende üle sisuline võim.
Õigupoolest meenutab Keskerakond praegu deduška Stalini surma järgset Nõukogude Liitu. Võim on küll tšerpak Hrutšovi kamba käes, kes tahaksid teha üht-teist teisiti, kuid Malenkov, Molotov ja Kaganovitš lasevad vilet ning salajane kõne on ka veel pidamata.
Ajalugu kordub farsina. Ning eks ole ka Kadri Simsoni elukaaslase Teet Soormi sattumine Maaelu Edendamise Sihtasutuse nõukogusse korruptsiooni ja onupojapoliitika keskel kasvanud majandusministri kasvukeskkonnast tingitud ja teraapiaga ravitav käitumishäire, eks ju?
Esialgu näis, et EKRE-s pole mingit dedovšinat. Paremkonservatiivne maailmapilt justkui välistaks vajaduse panna jõuga paika toiduahel ja käsuliin. Kõik teavad niigi oma kohta. Mehed tribüünil ja naised köögis. Vahepeal tuleb vaid sinistele pärdikutele meenutada, et alkoholijoobes avalikus kohas viibides pole kultuurne kiita Hitleri majandus- või rahvuspoliitikat. Ja siis visati EKRE-st välja liigselt suud pruukinud naisliige Maria Kaljuste. Dedovšina-šovinismia, mille käigus tehti kõigile näitlikult selgeks, kelle jalas on partei püksid ja peas kaabu.
Dedovšina meistritiitli võib anda Reformierakonnale
Samas dedovšina meistritiitli võib anda ikkagi Reformierakonnale ja mitte ainult ülalmainitud Rõivase pärast. Reformierakond viljeles dedovšinat kõige kõrgemal tasemel, nimelt riiklikul. Olid sa valdkonnaspetsialist või humanitaarist visionäär, rääkimata kuulumisest mõnda opositsioonierakonda – ikkagi teadsid partei ja valitsus, peamiselt universaalministrist Jürgen Ligi isikus, asja sinust paremini. Riigi tasandil pandi paika kõik, kel oli eriarvamus. Ka koalitsioonikaaslased. Ning nüüd, kui vana riigideduškate erakond istub ülbitsemise eest lõpuks kambakat saanuna opositsioonis, oskavad nad ainult soiguda šokist. Rahu nüüd, maailm on ennegi läinud hukka.
Samas on ka oravad isekeskis oma põhideduška pannud paika. Siim Kallas tuli Brüsselist ja teatas, et tema tahab hakata peaministriks. On ju väärikas koht mister Isamaa Isa kandidaadile? Lõpuks ei aidanud muu, kui küsimus kümne miljoni kohta. Kallas lahkus solvunult ning peaministriks sai enneaegselt salaagast tšerpakiks tõusnud Taavi Rõivas.
Kuid deduška ei andnud alla, vaid tahtis hakata ka presidendiks ja pani sellega tšerpaki plindrisse. Tagajärg? Partei on, valitsuses pole. Ennast taaskehtestada soovinud deduška hävitas peale põrumist enda poolt loodu. Kogemata või meelega, on iseküsimus.
Siiski, peale Isamaa kampsunikandjate kõrvalepuksimist pole IRL-is dedovšinat. On ainult kärbeste jumalad. Ja Vabaerakond? Vabandust, detski sadism on üks teine nähtus.
