Põhimõtteliselt on Rattusel õigus. Kuni EAÜ eesotsas on juhatuse ja tegevjuhtkonna tasemel need inimesed kes seal juba pikemat aega olnud, ei ole lootustki, et ulmad põhimõttelisest ja ajakohastest ümberkorraldustest Eesti autoriõiguses tõsise ja loova ning tulemusliku lõpplahendusega arutelu teemaks võiksid tõusta. Sest see tähendaks lõppu.

Kui EAÜ tegevuse seaduslikkus tekitab küsimusi, lugege autoriõiguse seaduse paragrahve 76-78. Veendute ise, et juriidiliselt on kõik korrektne. Käratekitanud puhkemaja Pärnus? Juuksekarva poolitamine teemal kas maapoe nurgas sahisev raadio tegeleb muusika avaliku edastamisega või mitte? YouTube’i näitel liikmete küsimata esindamine nende tegelike ja aja nõuetest tulenevate huvide vastaselt? Kõik on tõepoolest seaduslik. Ning on olnud juba viimased paarkümmend aastat.

Ajaloost teame alalises võitlusvalmiduses ühiskonnakorraldusi, mis on olnud sisuliselt ühe põlvkonna ja/või mõtteviisi projektid. Franco Hispaania, Pinocheti Tšiili, Kimide pere Põhja-Korea, Castro Kuuba, Ceaușescu Rumeenia ning kahes jaos Nõukogude Liit - loomisest Stalini surmani ja sealt lagunemiseni. George Orwell kirjutas allegooriliselt neist projektiühiskondadest „Loomade farmis”. Taoline põlvkonna- ja/või mõtteviisiprojekt kaotab ühel hetkel sideme seda ümbritseva muutuva tegelikkusega ning lõppeb alati kahe pankrotiga. Kusjuures moraalne pankrot jõuab ladviku mentaalse grupiintsesti tulemusel kätte tunduvalt varem kui materiaalne.

Põlvkonna - ja mõtteviisiprojektiks liigitub põhimõtteliselt ka EAÜ. Rääkimata, et tänapäevalgi kehtiv autorikaitsekontseptsioon on nii sada aastat vana Selle loojate ja ladviku ellusuhtumine on jäänud pidama üheksakümnendatesse, ühingu asutamis- ja sissetöötamisaega. Aega, mil tuli ennast jõuliselt kehtestada. Kui argumentide raudvarasse kuulus kohtukutse. Kui edukas ärimees oli see, kes konkurendist, äripartnerist või töötajast Buratino tegi. Kui „noort Nõukogudemaad” piiras valgete ja välismaalaste raudne rinneterõngas.

Sellest ajast on püsinud ka EAÜ ladvik. See on piisavalt pikk aeg, et missioonitundest kae kasvama hakkaks. Sest ajaga kipub ununema, et tööandjaks pole mitte fakt, et kusagil loodi mõni autorikaitse alla kuuluma pidav objekt, vaid ühingu liikmed ja partnerid. Sotsiaalne ignorants, institutsionaalne arrogants. Sarnane probleem, muide, kummitab ka parteid ja valitsust.

EAÜ ei hakka tegelema nüüdisaegsete lahenduste otsimisega

Kuigi tänase seisuga võib tehtu ja väljaütlemiste põhjal tunnustada Rattust kui toimiva autorikaitse süsteemi loojat. Kuid kaasaegsest ning oma üha kiiremini muutuvas valdkonnas toimuva asjus tasakaalukat tulevikunägemust omavat juhti temast enam ilmselt ei saa. Tema töökohavahetuse välistab seesama põlvkonna- ja/või mõtteviisiprojekti aspekt. Aga miks on justkui klammerdunud oma EAÜ juhatuse esimehe tooli külge laulukirjutaja ning muusikaettevõtja Mikk Targo?

Kusjuures palju populaarset poleemikat oleks olemata, kui EAÜ oleks nii kümme aastat tagasi oma tänini tavapärase “kõik on vargad ja pätid ning peksavad kogu aeg meie omi” retoorika välja vahetanud ning organisatsiooni inimnäoliseks muutmisse pidevalt ja sisuliselt panustanud. Loogiline, et tasukogumis- või trahviorganid ei meeldi kellelegi. Ja kummaline, et ülejäänud EAÜ ladvik pole veel aru saanud, mis on hea võmm – halb võmm mängu mõte. Rääkimata äratundmisest, et kahe halva võmmiga seda mängu mängida lihtsalt ei saa.

Kuid põlvkonna – ja/või mõtteviisiprojektile omaselt on võimetus oma silmas saematerjali näha EAÜ ladviku tegutsemisloogikasse sisse kirjutatud. Samad ja omavahel seotud inimesed on erinevate põhjuste summana liiga kauaks oma kohtadele jäänud. Mida rohkem muutub maailm – ka EAÜ pealetulevate liikmete ja nende arusaamade näol –, seda kramplikumalt klammerdutakse üksteise ja oma ühisväärtuste külge. Seda enam, et kõik on ju seaduslik. Autoriõiguse seadus, needsamad paragrahvid 76 – 78.

Seejuures pole tavapärased mittetulundusühingu juhtimismehhanismid nagu üldkoosolek EAÜ ladvikusse ega kurssi kummatigi värskendust toonud. Järeldame, et kõik liikmed on rahul? Ei usu, lihtsalt iga tuuleveskiga pole mõtet jõudu katsuda. Liiatigi kui too tuulik jõukatsujalegi jahvatab. Jah, peale 26. detsembrit 1825 dekabristid Senati väljakule enam ei rivistu. Aga nad teavad endiselt kuhu suunda maailm areneb.

Aga omaalgatuslik muutumine pole ühtegi põlvkonna- ja/või mõtteviisiprojekti sisse kirjutatud. Seda teevad järgmised, kes mõtlevad teisiti, sest on sündinud teisel ajal. Kes nad on ja kust nad tulevad, selgub tegevuse käigus. Nagu ka see, kuidas nad otsustamise ligi lastakse. Kas sujuvalt, nagu käis see Tšiilis või Hispaanias? Kolinaga nagu Rumeenias või Nõukogude Liidu varemetel? Või konserveerub kõik nagu Kimide Põhja-Koreas?

Igatahes. Võime olla üsna kindlad, et igasugune arutelu autoriõiguste ja nende kaitse kontseptsioonide ajakohastamise kohta jääb poolikuks, sest üks osapool ehk Eesti Autorite Ühing ilmselt ei hakka teatud põhjustel tegelema kaasamõtlemisega, nüüdisaegsete lahenduste otsimisega. Sest sel EAÜ algselt loonud põlvkonnal ja mõtteviisil ehk praegusel ladvikul on tänase seisuga ümberkorraldustest pigem kaotada kui võita. On poliitikud ja on riigimehed, mõlemad tõestavad end tegudega.