Minu lemmik oli muidugi Heino Põlluaas: „See on alles algus. Järgmiseks näeme ilmselt homo-, migrandi- ja jumal-teab-mis-kvootide pealesurumist veel. Triibuline võib muutuda lausa vikerkaarevärviliseks. Ja sealt edasi oleks vaid väike samm hakata määrama, kes ja millised poliitilised jõud üldse parlamendis võivad esindatud olla.“ EKRE ei vea kunagi alt. Ning inimlikult on tema mure ju mõistetav – EKRE-l pole nii palju vähemusi, naistest rääkimata kusagilt võtta, et olla uutes oludes konkurentsivõimeline.

Kõik see poleks eriti märkimisväärne, ikkagi Ida-Euroopa, kui RKAS-i juht Heino Somelar poleks kohe selle otsa jäänud vahele haridusministeeriumi juhtivtöötajaid soopõhiselt solvates. Olgem ausad – see on praegu ka näidishukkamine. Iseenesest pole tema patt suurem asi, kõigest retsidiviidne šovinism, kuid ta oskas sellega vahele jääda õigel ajal õiges kohas.

Aga kus alles vingerdab – et tema langes vandenõu ohvriks! Kurat! Olgu siis mehel ka teine muna – said hakkama, tunnista üles ja võta vastutus. Ei. Ka tagasiastumisavalduses jätkus ohvri mängimine, mees polevat põhimõtteliselt midagi valesti teinud ja lahkub kodurahu huvides. Nagu astus Heino Ligi viimati ministriametist tagasi. Selmet tunnistada: „Käitusin šovinistina, minu positsioonil mehe jaoks on see meie ühiskonnas lubamatu. Palun vabandust ja astun tagasi. Olge ka teised edaspidi viisakamad ja ärge tehke nii.“ Murrang hakkab ikka mõrast ja Heino Somelar lasi käest suurepärase võimaluse muuta maailma.

Küsimus pole niivõrd värvikas keelekasutuses endas, vaid selle tagant läbi kumavas eluhoiakus ning selle kohasuses arvestades inimese rolli ühiskonnas. Kui ikka vastutav-määrav ametikohal istub privileegipime šovinist, tekitab see allpool ainult käärimist. Mis sai saatuslikuks ka Heino Somelarile. Teda ootavad nüüd lõpparve ja puhkuseraha ning karmavõla lunastamine. Töötukassa boksiametnikud on enamasti naised ja tihti ka üle neljakümne viie aasta vanad.

„Minu meelest riigikogu ülesanne ei ole kujundada tavasid, moraali, eetikat, mingeid suhteid seal sugude vahel või suhteid ühiskonnas,“ lausus doktor Heino Vassiljev triibuliste nimekirjade arutelul. Ometi – ülla-ülla – on riigikogu seda kogu aeg teinud. Seadused reguleerivadki fikseeritud kujul suhteid ühiskonnas. Viimane suur murrang selles vallas oli kooseluseadus.

„Me sunnime naisi justkui väevõimuga osalema poliitikas, sest me peame saama ju rohkem naisi poliitikasse, sest triibuline nimekiri tuleb täita. Kas me ei võta sellega valikuvabadusi nii meestelt kui naistelt? Ja kui neid naisi ei ole, kas siis jääbki nimekiri esitamata?“ küsis triibuliste arutelul Heino-Monika Haukanõmm. Ei, poliitikutena loote endile teadlikult ebamugavustsooni suurema eesmärgi nimel. Uju või upu. Nagu olete loonud teistele töölepinguseaduse, töötervishoiureformi ning tobeda senthaaval maksude nokkimise, kui nimetada mõned pärlid.

Teate – ma mäletan küll, kui hea oli peo lõpus kell viis hommikul minna lähimasse kioskisse õlle järele. Samuti on mul meeles, kui elegantse muretusega võisid kõrtsis või peosaalis läita sigareti. Keegi vist ei kujutanud muudmoodi elu üldse ette. Siis võeti vastu paar seadust, milleks polnud keegi valmis. Kümmekond aastat hiljem pole vist kellelgi kahju, et mingisugune hulk raha jääb ühe peo käigus maha joomata ning peale väljaskäimist ei haise riided koni järele.