Mart Niineste kolumn: Eesti peab hakkama parandama töökohtade vaimset keskkonda

Läbipõlemine on meie eduühiskonnas suuresti ikkagi tabuteema. Ning kes pole seda omal nahal kogenud, tuleb töökultuuri-, poliitika- ja tervishoiuga seotud küsimustest kaugel eemal hoida. Nad lihtsalt ei tea asjast midagi. Rääkimata keskmise Eesti ettevõtte juhtkonna võimekusest, sest kuigi eeldused läbi põlemiseks on töötajas, viib asja lõpuni just tööandja.

Läbipõlenu on kapitalistliku töö kangelane. Alati pühendunud, valmis lisapingutuseks, pea täis säravaid ideid, valdkonnaga kokku kasvanud, täielik tähttöötaja. Kuid piisavalt kaua Eesti moodi inimeste juhtimist ja pealtnäha täiesti ootamatult saab parimast tööandja vaatevinklist laisk ja ülbe kuluallikas. Läbipõleja ise tunneb järjest sügavamat lootusetust ja tülpimust, mis hakkab lööma välja ka tervises ja elustiilis. Konflikt käärib, kuni ühel hetkel kustub läbipõleja pauguga.

Läbipõlemine pole veel ametlikult haigusdiagnoos. Kuid sellega kaasnevad keskmise depressiooni nähud, mistõttu on hädapärane esmaabi õnneks tagatud, kuni neli kuud haiguslehte ja pool aastat antidepressante. Soovitavalt koos täieliku keskkonnavahetusega. Esimese kuu magab läbipõlenu maha, kolmanda poole peal saab juba enam-vähem igapäevaeluga hakkama.

Läbipõlenu on lõksus

Kuid liiga varajane ja veel samale töökohale naasmine annab tagasilöögi. Esiteks pole inimene veel täiesti puhanud, teiseks läheb ta mürgisesse keskkonda tagasi. Vaevalt on seal tehtud juhtunust mingeid järeldusi. Keskmine eesti ülemus on ka piisavalt inimpime, et mitte märgata töötajates läbipõlemise ohumärke. Rääkimata enesekriitikast ja õppimisvõimest oma kupjastiili osas. Läbipõlenu võib ju tõsiteaduse tasemel teada, et ta jaksab nüüd vähem ning väsib kiiremini. Kuid eneseteadlikum inimene on tülikam töötaja. Eriti, kui ta kaitseb ennast kupja käsust kõvemate argumentidega.