Mart Niineste: macho-eestlane ja kaagutav lumehelbeke

 (160)

Macho-mees
MachoFoto: Ilmar Saabas

Kui naistepäev läbi sai, loksusid macho-Eestis jälle asjad paika. Macho-eestlase jaoks oli see üks neetud punane püha, kuid lilled ja tort said toodud koju ning just lootuses, et see kõrgharitud ja spetsialisti ametikohal töötav eit vähemalt ühel õhtul ei vinguks, et ta saab meeskolleegidest kolmandiku jagu vähem palka.

Tehku suu magusaks ja olgu tänulik, et naistepäeva tavad ühendavad valentini- ja emadepäeva omad, mistõttu poputatakse teda poole aasta jooksul lausa kolm korda ning kohustuslikus korras. Katsu vaid üle lasta, sunnib veel diivanil magama.

Üldse olid naised macho-eestlase meelest läinud viimasel ajal kuidagi üle käte. Igast asjast lausa kisuti meedia vahendusel tüli üles. No andis härra oma lambasihvrile klohmaka, mis siis? Omavaheline asi, pealegi on nad paras paar. Ja siis tuleb keegi preili ajakirjanik ning teeb asjast kogu ühiskonna probleemi.

Meil on vaba maa, jätku siis mees maha ja võtku parem, kui leiab. Macho-eestlastele oli selline inimsuhete loogika religiooniks, nad ise vahetasid küll omi naisi poole nooremate vastu – keegi ei keela ka naisel uut ja paremat mudelit soetada, hehee.

Ning kui macho-eestlane juhtus kogemata lugema neil teemadel rahvusvahelisele tõestatud kogemusele tuginevat artiklit, kus kasutati sõnapaari “Stockholmi sündroom”, süvenes temas mauruslik veendumus, et kõik need moodsad -ismused on ühed ohtlikud asjad. Ja kui macho-eestlane märkas, et artikli kirjutas mingi nooremapoolne ja välismaal sotsiaalteadusi õppiv tšikk, sai talle kõik selgeks – järjekordne lumehelbeke kaagutab.

Samal teemal:

Õnneks oli ka inimesi, kes normaalseteks jäid ega lasknud end sellest sõnalörtsist häirida. Macho-eestlasele meeldis, kuidas suhtus tolle targa Tartu noormehe elukaaslane, kui nende perekonnatüli kisti avalikkuse ette ja kanakari hakkas vägisi tegema naisest ohvrit.

Macho-eestlasel ajas see kõik meele mõruks. Vanasti austati neid, kes olid edukad. Nüüd aga käis ainult üks ohvrikultus ja kõikjal nähti vaid ebaõiglust. Macho-eestlase meelest oli see ebaõiglane. Mis kuradi sookvoot? Tüdrukud ei mängi poiste mänge ja kogu moos, nii kujuneb ka loomulik kvoot.

Need olid ju mehed, kes otsustasid, et järgmiseks presidendiks saab naine, kui Siim Kallas ei kõlvanud miskipärast. Kuid mis kaptenit see Urve Palo mängib seal majandusministeeriumis omast arust? Naine laevas, laev põhjas, eksju.

Ministeeriumitest rääkides jättis macho-eestlase süda ükskord ühe löögi vahele. Siis, kui ta sattus feministeerium.ee lehele.

Siiski polnud asjad macho-Eestis veel lõplikult tuksis. Macho-eestlasel oli hea meel, et vähemalt meediat juhtisid parimas eas mehed, saanud karastuse ajal, mil võitis too, kes õhtul kõige kauem kontoris. Ning neil meestel oli tõesti mune mitu korvitäit. Kuigi survestati ka neid.

Pruukis vaid juhtival nädalalehel humoorikalt mingi purkisittujate teatri näitejanna filmirolle kirjeldada, kui viimane solvus. Kah lilleke, võililleke. Peatoimetaja küll vabandas, kuid ikka polnud need poisipeadega kesksoost feministid rahul. Rääkisid jälle mingisuguste võõrkeelsete sõnadega nagu “mansplaining”.

Macho-eestlane tundis alateadlikult, et talle tehakse ta oma mängus ära. Sest üldse kippusid mutid viimasel ajal lajatama igasuguse statistikaga, et tõestada oma tagakiusatust. Küll saavad nad vähem palka, küll teevad rohkem kodutöid ja kolki antakse ka!

Macho-eestlast kiusas hoopis tema enda naine. Küll jäid talle jalgu mustad sokid põrandal, küll tühjad õllepudelid. Nagu katkine grammofoniplaat. Macho-eestlase mõtted kiskusid tema väljavahetamise peale, kuid ta ei suutnud otsustada, kas asuda piirama oma firma uut sekretäri või praktikanti. Samas hirmutas teda selle hullu tibi ja tubli professori lugu.

Aga muidu, kui see üha valjenev kanakoor välja arvata, oli Macho-Eesti kena paik. Siin polnud kohta šovinismil ega seksismil, sest macho-eestlaseid neid väärtus- ja käitumiskategooriaid ei tunnistanud. Seetõttu polnud siin vaja ka feminismi.

Oh ei, olid vaid liiga lühikesed seelikud, liiga avarad dekolteed, mingisugused piripillid ning ennast välismaal lolliks kõrgharinud noored, kelle sekka sattus lisaks plikadele üha sagedamingi ka nolke. Kuid macho-Eesti ja ta mehemeel kestsid veel. Kui kaua?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare