Link kopeeritud!
NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki "Sobimatu"!
Järjesta: Vanemad Uuemad Parimad
Anonüümne kommentaar
11.04.2018 19:13
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "Mämmerdatud elu" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
    11.04.2018 21:22
    On tõestatud, et depressioon on ajukeemia häire, mitte mingi "masekas", paha tuju või lein vms. Selle haiguse ajal on inimesele pidevat tunne, et ta on leinas, hinges on selline äng et tahaks ükskõik kuidas selle õudse tunde lõpetada; ei saa kuhugi mindud, mis enne mõttekas tundus (n. käisin keelekursusel, aga äkki enam ei suutnud välisukse juurest kaugemale minna, sest "mis kasu sellest on?" ja "nagunii suren varsti ära" ja "juhtuks see juba rutem, saaks piinast lahti", sama asi laulukooriga, teatrisse vms minekuga). Ise olin endale vastik, et olen selline hädakägar. See haigus ei kaogi, aga saab hoida normi piires, kui õigeid antidepressante võtta.
    Antud kommentaaril on 1 registreeritud vastust ja 7 anonüümset vastust, mis on nähtavad anonüümsete kommentaaride kaustas
11.04.2018 19:20
Vanasti oli vanavanematega tavalised alljärgnevad vestlused.

- Mul on närvid läbi.
- Närvid on kase ladvas.

Vanaema rääkis mulle ka õhutõrjesireenidest. Ilma hirmuta. Ta ütles: "Siis tuli keldrisse minna."

Kas tänapäeva inimene kannataks õhutõrjesireeni ja sellele järgneva välja? Või võtavad maailma üle need, kes suudavad sellisel juhul olla stoilised?
11.04.2018 19:25
Kerge depressiooni korral tekivad inimesel igapäevases tegevuses ja suhtluses küll teatavad probleemid, kuid suure tõenäosusega suudab ta tööl käia. Mõõdukas depressioon toob kaasa tõsised raskused nii sotsiaalses, tööalases kui ka koduses tegevuses, harilikult tööl käia ei suudeta. Raske depressiooni korral vajab haige püsivat jälgimist ja ravi toimub haiglas.
Minul tuvastati kerge depressioon kuigi eelistan siiski kodus töötada ja mitte kuskil käia. Põhjuseid palju erinevaid, kaugemast ja lähemast minevikust.
Tasuline psühhiaatri vastuvõtt maksis esimene kord 60€, nädal hiljem 48€ veel otsa + ravimid. Küllap on see üks põhjus miks ei taheta arsti juurde pöörduda.
Aga mitu kuud hiljem on olukord natukenegi paranenud minu jaoks.
Kahju ainult, et hulga aastaid varem selle peale ei tulnud ja võtsin seda enda olekut "loomulikuna". Samas päris terveks vist ei tahakski saada, äkki hakkan eesti "komöödia" peale naerma. Pannakse hullarisse ära veel sedasi.
Anonüümne kommentaar
11.04.2018 19:35
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "Ja siiski..." poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
11.04.2018 20:06
Huvitav, kas lugupeet` autor on ka sõjeväeleiba maitsnud? Nimelt olen kuulnud, et tänapäeva per.ekursil olevas maailmas pidavat hulk inimesi depressiooniga suisa haiguselehel olema. Kaks aastat Siberis nõukaarmees päris karmi leiba purenuna tuleb alati sellist juttu lugedes täiesti spontaanselt pähe lõbus ettekujutus sellest, et mis "minu nooruses" oleks juhtunud, kui keegi sõjakomiasariaati oleks läkitanud teate, et "kahjuks ei saa ma hetkel sõjaväkke minna, kuna olen depressioonis"... ;)
    11.04.2018 20:39
    Ajastud on erinevad. Sa püüad mun*i sõrmega hetkel võrrelda piltlikult öeldes. "Sinu nooruses" käisid naistes ka ilma kaitsevahenditeta, tänapäeval ei ole see väga mõeldav enam. Vanasti pisteti haiglasse, täna määratakse depressioonile ravi. Elu on pidevas muutumises meeldib see vanuritele või mitte. See on paratamatus.
    11.04.2018 21:53
    No, lugupeet` äge seksuaalhälvete- ja võõrrahva invasiooni mahitaja kodanik Fusi - ärge`nd mind nüüd ikka suisa "vanuriks" veel nimetage küll ;) Ma (omaarust) ikka veel üsna noor(uslik) isend ja pinsini veel päris palju aastaid aega. Oma sõrme selle Teie poolt nimetatud asjaga pole mul Teile ehk omaselt tavaks võrrelda. Mis puutub sellesse, et "vanasti pisteti haiglasse"... siis pigem on olukord ju vastupidine: "vanasti" oli nonsenss, et arst depressiooniga "haiguslehe" andis, rääkimata "haiglasse pistmisest". Tänapäeval ollakse aga "töövõimetuslehel" küll.
    Samuti ei mäleta, et "vanasti" (mis oli ju vaid tegelikult vaid paar aastakümmet tagasi) oleks "suur hulk inimesi" lisaks "depressioonile" nt laktoositalumatuse, anoreksia... jpms. heaoluühiskonnast tingitud (pseudo) "haiguste" üle kurtnud...
11.04.2018 21:00
Naeran herneks irooniliselt mis puutub tabude murdumuse tõdemist. Ei aina hullemaks läheb. Eriti kui on olnud sekeldusi haigusest inimesel ja tal mitu diagnoosi. Mul aspereger,ärevushäire,posttraumaatilin e stress lapsepõlvest ja depressioonihood ja tundlikus. Eriti peale Jaanuse juhtumit. Kirjutasin Niineste otsesele kolleegile Tuulile sellise kirja: Tere. Olen noor inimene kes tunneb tugevat hingevalu viimasel ajal meedia tegevuse üle. Nimelt otsitakse näideteks haiglas olnutest ainult muudetud nimedega ja udutatud kogusid. Ma pole küll narkomaan aga palju psühhiaatria haiglates olnud ning see puudutab mind väga. Ma ei soovi ise maha vaikitud olla ning ka soovin,et meedia,eriti kollane meedia ei otsiks anonüümseid näiteid. Reformi erakonna ajal oli meedia käitumine hoopis parem ja polnud nii hull ja valu tegev. Olen 31a. Nagu nõuka aeg oleks tagasi kus salati sellised inimesed maha. Mul on selle pärast suitsiidimõtted. Psüühikahaige(ka raskema) süda pole kivist ning alandust ning hirmu tunneme üht moodi sinuga. Kas sulle meeldiks non persona grata olla.Surnu nimi oli õige aga elaval mitte. Vastupidi peaks olema. Isegi ekspressi ei saa enam usaldada kui kollast lehte. Häbi häbi.Mina vaata ei usu et venelane seda nõudis. Kas siis ei suuda elavat näidet leida nagu üks Artjom oli ühes süstla vahetuse loos? Ma soovin,et tekiks organisatsioon nagu vähiravi fond kes toob need üksikud julged esile ja eriti need kel asi pole narkos/alkos vaid geenides,lapsepõlves vms. mitte oleneval põhjusel nagu minul. Samas ei tohiks seda kujutada ainult läbi draamaprisma ja haletsuse. See meedia salgamine viib mu tundeni,et Eesti on arengumaa,ei ole demokraatlik ja viib hooti suitsidaalsuseni ja märatsemiseni.
11.04.2018 21:18
Mis seal salata,et udustatud lugu käivitab ka kibeduse hoo ja sõnavara on läinud meeleheites käest.. No haigete asjad. Elan väljapoole. Meedia võiks rohkem vaeva näha ning tuua esile juhtumeid mis ei oleks anonüümsed. Pange kas või kommentaarid kinni kui on laps teismeline või mingist traumast,ärakasutamisest või vangis segi minek või enesetapukatsega seotud teema. Peaasi,et poleks anonüümne. Ei karda kasutada neid sõnu sest see on argipäev millega tuleb elada. Ainult haletsust ka ei soovi..
11.04.2018 21:27
Eeskuju on Michael Phelps kes teismelisena oli ATHga ja suurena depressioon ning sõltuvused ning suitsiidimõtted. Isa tal polnud. elus aga ei suhelnud. Wismari taolises asutusesse läks ning tuli tippu tagasi. Nüüd inspireerib ja kihutab teisi neil teemadel rääkima. Abi sundis otsima kui jäi purjuspäi jääknähtudega vahele roolis ja kanepi pildid ilmusid. Tema ei süüdista meediat milleski. Nüüd on korralik pereisa kes ei ole sotsiaalmeediast loobunud.
11.04.2018 22:17
Kui endal on mõni päev eluisu läinud, siis ei ole jah narjakas. Kui ajakirjanik seda "epideemiaks" nimetab, on väga naljaks. Eks siis vaktsineerige. Lumehelbekeste probleem. Palehigis pead sa oma leiba sööma, ütleb Piibel. Nutikas inimene leiab ka palehigis leiva söömis juures palju rõõmsat ja lõbusat. Seal vahel pendeldab inimese elu. Pisarat kiskuv poliitkorrektsus ei tee kedagi õnnelikumaks, rikub sellegi ära, mis olla võiks.
Jäta kommentaar
Oled sisse logimist nõudvas kommentaariumis, anonüümseks kommenteerimiseks vajuta siia
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega