Mart Niineste: Repinski – hipsteri maksimumpunktidest lahutab vaid habe
Ma parem ei hakka meie 19. sajandi kultuuri- ja ühiselu vedajate päritolu meenutama. Kõigil oli karjasepõli seljataga, rääkimata muust maatöökogemusest. Repinski teevad põnevaks tema Ida-Virumaa vene päritolu, mittelineaarne haridustee ning kerkimine ministriks meie aja kontekstis.
Ta on minust mõned aastad noorem. Seega oleme oma põlvkonna, nende paljuräägitud igrekite esindajad samast vahetusest. Et ka mu taustas on koht Ida-Virumaal, siis tajun tema päritolukeskkonda.
Päris ausalt, üheksakümnendad polnud neis just kõige helgem aeg. Üks sotsiaalprobleem teise otsa. Vahepeal varastati ka Narva maanteelt Kohtla-Järve linna sissesõiduviit ära. Kokkuostu viimiseks. Noored kukkusid ridamisi süstla otsa. Lisaks segased keele- ja kodakondsusküsimused.
Alumiiniumlusikas suus sündinud põlvkond
Väsimatut meeleavaldajat Esja Šuri mäletate? Ka ei maksa unustada, et lõviosas elas linnastus modernismi vaimus ning totalitaarses ühiskonnas kasvatatud töölisklass, sündinud alumiiniumlusikas suus. Pole just parimad eeldused.
Repinski vanemad kaotasid töö ja kolisid maale, et ära elada. Niisiis pole ime, et poeg ühel hetkel karjandusettevõtluses võimalust haistis. Samuti on loogiline, et tuleviku kindlustamiseks tasub mõni käsitööamet õppida, neid läheb alati vaja.
Kutsehariduse tähtsuse rõhutamine on meil tööstusjuhtide laulurida haridusloo refräänis juba pikemat aega. Ning mida teeb üks praktilise mõtlemise ja tagasihoidliku taustaga vene kutt? Ei kuku süstla otsa, vaid astub kutsekooli. Hilisem töölispõli on selle loogiline järg. Ning mis puudutab elamise ja õppimise mittelineaarsust, siis see on igrekite seas tavaline. Repinski hilisem haridustee näitab, et ta leidis oma huvi.
Ma ei usu, et Repinski oleks täiesti tuhm tegelane. Ühiskondlik-poliitiline aktiivsus, mida tema eluloos leidub omajagu, eeldab siiski sotsiaalset närvi, algatusvõimet ning püsivust esialgu üsna vähetasuva kõrvalkarjääri kujundamisel. Nagu ettevõtlusega alustamine valdkonna nurisünnitiste statistika valguses. Igaühel pole selleks eeldusi.
Kitsefarm kui hipsteri ärimudel
Ettevõtjaks hakkamine kui ainuõige valik on meil juba vana mantra, pobin vettinud mäkrade värisevail huulil. Repinski kitsefarm on igati hipsteri ärimudel. Toode on öko ning päritolulooga, kitsepiim pole nii levinud kui lehmapiim, ettevõte väike, ainult habeme peaks Repinski endale kasvatama, et saada siinkohal maksimumpunktid. Poliitikunagi on ta juba jõudnud väljendada väärtusi ja suundi valdkonna kohenduseks. Kui miskit vääriti, andkem kollane kaart, punane tulgu juba töö eest. Järgmistele topelt õpetlik.
Äraspidisel moel on tema majandustegevuse küsitavam pool suures plaanis kõigile kasuks. Seni on ju esiplaanil olnud suurmõisnikud oma muredega, Repinski pakub pilguheite võimalust maal ettevõtte alustamise ja käima tõmbamisega uusüritaja-väikemõisniku tasemel. Ettevõtjana pole ta samuti kasvanud laborivaakumis, vaid ongi meie edu- ja ettevõtluskultuuri kasvandik.
Et viimane meil nõnda nadi kipub mõne koha pealt olema, ei tohiks olla ammu uudis. Töötaja on optimeerimisele kuuluv kulu. Farm paistab naturalistlik, kuid november ongi maal kas porine või lumine. Kitsede inimlikuma kohtlemise küsimuse kerkimisest võidavad veel tuhanded vissid-põssad.
Kui võitjate arusaamades määras tooni veel marksistlik, neoliberalismiga kohandatud arusaam kapitalismist koos uusrahakuse eripäradega, siis Repinski kapitalism on millegi peegel. Sai tähelepanu ja kolki, nüüd oleks auasi, et minister oleks ka mõisnikuna eeskujuks. Muidugi, võimalikud valdkondlikud huvide konfliktid tuleks likvideerida eos.
Repinski kui poliitiku kasuks räägib tõik, et ta visati vahepeal Keskerakonnast välja, kuna kandideeris Illukal valimisliidu, mitte kodupartei nimekirjas. Valimisliitudega on erakonnapoliitikud ikka proovinud arveid õiendada. Selles mõttes oli too valik seisukohavõtt kohaliku tasandi demokraatia kasuks, sunderakonnastamise kahjuks. Kodaniku seisukohalt pole just patutegu.
Repinski versus Ossinovski
Ma saan aru, et Repinski ministriks saamisel olid ka omad erakonnasisesed põhjused, mis ei piirdunud järi pikkuse, vaid tasakaaluga. See teeb ta huvitavaks lõimumisprojektina. Kui sotsiaaldemokraat Jevgeni Ossinovski on jõukast perest, eestikeelses koolis ja välismaal õppinud, siis Repinski pakub eeskuju tuhandetele Ida-Virumaa kuttidele, kel leidub hakkamist ning maadlus- või jalgpallitrennist hangitud meeskonnatöö- ja eesti keele oskust.
Ehk on mõni neist just nüüd valimas kutse- ja keskhariduse vahel? Teine tüdinud tunkedes tupiktööst, kuid kõhkleb suure sammu lävel? Kolmas oma võimaluste piiridest Tšuhnaastanis pettunud? Ei, pealehakkamine ja keelteoskus võivad nüüd koos eneseusuga teha neistki kedagi, keda seob ühiskonnaga aktiivne partnerlussuhe.
Tore, Repinski on käsitlenud ajalugu Kremli-meelselt. Ma ei kiida seda üldse heaks. Siinkohal tekkib minus tõrge. Samas ei teinud tema poliitiline kasvukeskkond, toonane Edgaripartei asjast numbrit, pigem soosis valijahulkade alalhoidmise nimel vaikides.
Säärast praaki leidub seal igal tasandil, küll aja-Herakles uhub ka neid talle veega. Repinski harimise osas loodan Aadu Musta professoripanusele, meie agraarajaloo geopoliitiline süvakiirkursus paneb muumeelse maamehe mõistma nii küüditamist kui okupeerimist, oma klassi võitlust oma maa pärast. Ajaloo osas võiks Keskerakond nüüd Repinski-suguste kaudu pigem proovida rääkida päriselt juhtunust valijatele, mitte Kremli kajatuba mängida.
Ühesõnaga - mis siis Repinskis on nii erilist? Täiesti tavaline ning tubli oma põlvkonna esindaja meie ühiskonnas koos selle klants- ja varjukülgede galeriiga.
Kui ajalooteadmised välja arvata, siis igati ettevõtlik noor mees. Arvestades eeldusi ning asjaolusid. Meil oli kunagi ka Euroopa noorim välisminister, rääkimata likviidsuse likvideerimisest rääkinud peaministrist. Võitjadki alustasid kunagi kusagilt, aimamata, et neid võetakse eeskujuks. Repinski on korraga see õige noor Eesti inimene nii heas kui halvas, kelletaoliste esilekerkimiseks on vanemal põlvkonnal lausa sotsiaalne tellimus pidevalt sees. Põlvkonnad vahetuvadki nii iga paarikümne aasta järel. Tuleb neid Repinskeid kõigi Eestimaa rahvaste seast veel ja veel.
