Mart Niineste: Samm vaikiva ajastu suunas

Tegin kunagi nalja: mis jääb Eesti kultuurist järgi peale Rein Langi ametiaega? Vastus: raielank. Mul pole midagi selle vastu kui institutsioonid noorenevad ja netipõlvkond võimu võtab. Millalgi peab see ju juhtuma. Aga mitte nii, nagu see läks nüüd Sirbiga.

Noore ja vihasena heitsin septembris Sirbis väljakutse muusikamaastiku väljakujunenud kultuuripoliitilisele käsitlemisele. Tahtsin mõttevahetust, õhupuhastust konnatiigis. Ise toimetajana oleks otsinud ja ärgitanud veel autoreid sel teemal kirjutama. Ei, status quo't küsimärgistav teema kadus kammerkontserdi arvustustest kalevi alla. Nii palju siis soliidsest ja mõjukast kultuuriväljaandest ning avalikust mõttevahetusest selle veergudel, viimane toimus hoopis Facebookis. Eks osaliselt on Sirbile olnud saatuslik ka nende endi staatilisus mõnes lõigus.

Aga eilne paleepööre? Zaumi blogis avaldatud manifesti esimesest otsast - uue toimetuse käe all saaks Sirbist leht, mille teadlik eesmärk on jätta riigist selle elanikele normaalne mulje - võibki välja lugeda vasallivande senjöör Langile, Ansip I Igavese tarmukale kultuuri asehaldurile. Edasi lubab manifest katedraali mõne uue pühapildi ja altari-kabeliga värskendada ning lõppeb - pean silmas sõltumatute vaatlejate saatmist (isetekkelistesse) kultuuriinstitutsioonidesse - kohustusega koguda vajadusel rüütlid kokku ja minna senjööri väärtuste eest sõtta.

Sirpi ei maksa erinevalt muust meediast kinni lugejad ja reklaamiandjad või omanike kõrvalärid. Sirbi maksab kinni riik. Ja see ongi koht kust asi kisub põhimõtteliselt kahtlaseks. Me elame ajal, mil partei ja valitsus solvub iga kriitikanoodi peale ja rahandusminister räägib vajadusest ERR-ile peremees leida ehk riigi esindaja sinna nõukokku panna, mis pole euroopalik, vaid postkommunistlik samm. Kisuks nagu uue vaikiva ajastu poole, või mis?

Arvestades Langi eelnevaid raiumisi kultuurivaldkonnas, pluss tema tarmukust justiitsministrina, siis ütleks, et praegu pandi lihtsalt üks punt põlvkonnavahetuse sildi all tanki veel täpsustamata musta tööd tegema. Asjaajamine ja otsustamine käivad meie Reichi mängivas Belgia Kongos üha räpasemalt ja kurb, et Zaumi blogijad sellega kaasa läksid. Kohvikuanarhistidest kollaborantideks. Mis värk muidu Pätsu Kostjal oli selle Eesti Wabariigi saatuse ja saatega "Tantsud vanakuradi vanaemaga" ja kes väljus tookord saatest võitjana?