Mart Niineste: Tume tulevik ja enamuse tahe
Sest praegune põlvkond, järjetähega y, sündinud 1980-2000, pole kujunenud osaledes Nõukogude Liiduna ajalukku läinud sotsiaalmajanduslikus eksperimendis, vaid elades läänelikus liberaalses demokraatlikus heaoluühiskonnas. Täpsemalt selle pettekujutelmas, mille lõi teile Soome televisooni klantspilt, mida kadedalt kõrvalt vaatasite ning nüüd iseendile ja oma järeltulijatele tegelikkuse pähe jõudumööda taaslõite, selleni viivaid sisulisi samme ette võtmata. Põhimõtteliselt elavad viimase tosina aasta jooksul elluastunud hoopis teise väärtushinnangute paketi järgi kui need, kes täna elu peremehed. Ning peale üleskasvamist leida end antiutoopiast, mida needsamad ideaale jutlustavad elu peremehed igapäevatööna taasloovad on korralik kukkumine, võib lausa põrkega hoopis Soomes lõplikult maanduda.
Sest juhtumisi saavad Eesti noored koolis õrnas eas teada mis on demokraatia. Loomulikult halvimatest parim. Ka tutvustakse selle tööpõhimõtetega, nähes kõrvalt nendega valemängimist. Kuidas asjad peaksid olema vs kuidas nad on tegelikult. Kas mängida kaasa või raputada lauda? Sundida mängijaid käärima käiseid, et midagi varukasse ei saaks peita? Need on valikud ning otsus langetatakse ikka sissekasvanud väärtuste järgi. Vähemalt esialgu. Künism ja pragmatism või kibestumus lisanduvad hiljem, kuid kas on vaja luua eeldusi praeguse põlistamiseks? Kurdetakse, et noored ei taha vastutada, kuid kuidas on vastutustunde osas eeskujuks olemisega? Ahnitsemist ja isetsemist on iseseisvuskümnendid õpetanud seevastu doktorikraadi mahus.
Pika meelega eestlane ei ütle ära ka mõisa põletamisest, kui parun piisavalt palub. Ning mis muu see uhkus üle Eesti on, kui keretäie kerjamine. Kuid ühiskondlik aktivism kui elu loomulik osa tuleb just lääne poolt, on osa sissejuurutatud väärtustepaketist, mistõttu peaks vist piirid sulgema ja kodanikuõpetuse tunnid lõpetama, sest kes oma riigi vastu sõna võtab või suisa sammu astub, isegi kui see tähendab vaid kandade mulda surumist, on karu käpik? Põlvkond, kellele karu on olnud peamiselt täistopitud kaisuloom mitte komunaalkoopanaaber, taolist taltsutamist ei mõista.
Kirjutasin (EPL 22.11) repliigi, kus palusin kauaegsel Tööandjate Keskliidu peakõnetorul Enn Veskimägil jääda vait. Miks peaks hallpead austama, kui viimane vaid tumedat tulevikku manab, seda ainsa võimalusena serveerides? Pole puisemat kui nägemus igavesest kohast maailma riikide eeskojas. Kuidas selg sirgu lüüa ja puhvaika pintsakuks klantsida, et päriselt sakstekambrisse marssida, mitte uksepraost uurida, sellega tulnuks tegeleda erastamise-ärastamise ja muu sportliku skeemitamise asemel. Eesti kapital keeldus Skype'i käima tõmbamast, niipalju siis suurelt mõtlemisest. Ennu laulu liigne leierdamine on parim viis panna hakkajam publik raadiokanalit vahetada ning kui siia need lääne lainte lood ei levi, tuleb transistori asemel tark telefon taskus nende suunas sammuda.
Oleme eestlastena loomult individualistid, visad, töökad ja põikpäised. Vist seetõttu sai Viljandimaa talupoisist Jukust akadeemikust kunstnik Johann Köler. Ning Tartumaa tares sirgunud Sassist poliitseikleja Aleksander Keskküla. Ühesõnaga - sisu ja isu oma püramiidi tippu pürgimiseks jätkub, anna ainult võimalus pääseda selle esimesele astmele. Kunstnik ja keevitaja rikastavad ühiskonda ühtemoodi, lihtsalt väljundid on erinevad. Aga me ei mõista neid meie omi püramiide võrdselt väärtustada. Eks annab jätkuvalt tunda rahvusliku eliidi ja sellest tuleneva klassiväärikuse puudumise kogemus, nagu ka Nikolai Nossovi lasteraamatu "Totu kuul" kui kapitalismi ideaalmaastiku kirjelduse mõjud ning žaržid torukübarates rasvatihastest ehk kogu 19. sajandi, marksismi sünniaja kapitalismi varjukülgede ametlik fetišeerimine Nõukogude Liidus.
Et Google pakub peale populaarse postiteenuse ka otsinguvõimalust, võib veenuda, et me pole siiski oma õnnetuses üksi. Maailma ajakirjanduses käsitletakse y-põlvkonna turule tulemist tõsiselt. Põhjendatakse poolt ja vaetakse vastu. Mõistetakse, et see väärtustepakett on endi loodud ning nüüd tuleb sellega hakkama saada. Pakkuda vabadust, võrdsust, vendlust ning vastutust, olla olemas, käia oma sõnu pidi ja näidata, et maailma saatus läheb ka laiemalt päriselt korda.
Küsisin mõnelt meie juhtimis- ja koolitusvaldkonna spetsialistilt ka siinse seisu kohta. Sain teada, et nenditakse nooruse hukkaminekut, vähest saamahimu ning täiesti mõistmatut väärtustepaketti. Põhimõtteliselt uputatakse tegevusetuse ja vastu jonnimisega praegu omi urge. Kuid mis teha, kui tullakse ühiskonnast, kus teooria oli praktika väänata. Nähes siitsamast üle mere kuidas käivad asjad, kui teooria vormib praktikat, on vastasseisud vältimatud. Ning kuigi mu loost võib jääda selline mulje, pole probleemistik pelgalt põlvkondlik, kuigi just praegune põlvkonnavahetus keerab seda vinti veelgi peale.
Muidugi on seda kõike raske seedida, mõnel ka uskuda, kuid demokraatias kehtib enamuse, keda antud kontekstis tuleb järjest enam peale, tahe. Ning kuni ühiskonna võtmepositsioonid on praegu enamuses, kuid pikemas plaanis vähemusse vajuvate vanemate põlvkondade käes, peavad ühiskonna liikmete ühiste huvide ja vajaduste ning ühiskonna jätkusuutliku sidususe nimel tegutsema nemad. Vabatahtlik reform on ikka parem, kui lõputu lahendusena näivast kummivenitamisest sündiv „ootamatu“ revolutsioon, või mis?
