Mart Nutt: Eesti ei vaja „rahva isa“ ega tema otsevalimisi
Nüüd, kus president on Eesti jälle viieks aastaks valitud, on taas puhkenud poleemika presidendi rolli, valimiskorra ja ka selle üle, kas presidenti on üldse vaja. Eks sellele ole hagu alla andnud tõik, et president valiti ära alles kuuendas voorus ja kandidaadid, kes olid varasemalt debattides piike murdnud, jäid lõppvoorus kõrvale. Ent presidendi teema on tõstatunud varemgi korduvalt, millest võib järeldada, et see on kõneaineks ka edaspidi.
1992 .aasta põhiseadusega on Eesti valinud parlamentaarse vabariigi tee, milles presidendil on suuresti esindusfunktsioonid. Sellise presidendi rolliga sobivad kaudsed valimised, nagu põhiseadus ka ette näeb, hästi kokku. Ideed, et muuta Eesti tugeva presidendivõimuga riigiks, kus riigipea täidab „rahva isa“ rolli, on ajapikku taandunud. Sellest aga mõistetav küsimus, kui presidendil täidesaatvat võimu ei ole, siis kas seda institutsiooni on üldse vaja? On pakutud variante, et riigipea ülesandeid võiks täita kas peaminister või Riigikogu esimees. Iseenesest on ju mõlemad variandid võimalikud. Ka 1920. aasta põhiseadus ei näinud presidendi institutsiooni ette ja riigipea ülesandeid täitis valitsusjuht – riigivanem. Tol ajal pälvis kujunenud olukord tugevat kriitikat ja eraldi riigipea puudumises nähti poliitilise ebastabiilsuse põhjust. Mitmed poliitilised jõud, ka mitmekordne riigivanem K. Päts kui ka vabadussõdalased, nägid lahendust just presidendiinstitutsiooni loomises. Paraku liikus asi teise äärmusse. 1933. aasta põhiseadusega nähti ette laiade täidesaatvate volitustega riigivanema institutsioon, mis pidi olema nn parteide ülene. Praktikas kujunes riigipeast diktaator. 1937. aasta põhiseadusega asendati riigivanem vabariigi presidendiga. Usun, et kesktee oleks olnud Eestile parem, aga nii ei läinud. Täna kipume taas liikuma äärmusesse. Kaldun arvama, et Eesti ei vaja „rahva isa“, kuid vajab tasakaalustavat, esindusfunktsioonis presidenti. Ja teda ei ole põhjust otse valida.
Nüüd, kus viies Eesti president on lõpuks ära valitud, loeme kõikvõimalikke etteheiteid valimiskorra kohta. Õigupoolest olen ma nõus, et presidendi valimise kord ei ole eriti õnnestunud. Kuid väited, nagu ei oleks tegu demokraatlike valimistega, on ilmselgelt liialdatud.
Esmalt väide: kui esitatud on ainult üks kandidaat, siis valimisi ei toimu, vaid aset leiab ametisse nimetamine. Ei ole nii. Põhiseaduse nõue, et president tuleb valida vähemalt Riigikogu koosseisu 2/3 enamusega, tingib paratamatult olukorra, kus võimalus president ära valida on kas 1 kandidaadi puhul või kui ongi veel teisi kandidaate, siis saavad nad marginaalse toetuse. See pole demokraatia pidupäev, vaid formaalsus. Kersti Kaljulaid esitati 90 Riigikogu liikme poolt ja valimistel kogus ta 81 häält. Teist kandidaati ei olekski saanud esitada, kuna 21 häält ei oleks teise kandidaadi esitamiseks lihtsalt olnud. Ei saa väita, et kui ühte kandidaati toetab 81 saadikut, siis see pole demokraatlik, aga kui toetaks näiteks 68 saadikut, siis oleks, kuna sel juhul oleks saanud ka teise kandidaadi esitada. Sellise olukorra vältimiseks tuleks valimisel 2/3 enamuse nõudest loobuda ja viia see madalamaks. Paralleel K. Pätsi valimisega 1938, kus ta oli samuti ainus kandidaat, ei ole pädev: 1938. aastal ei olnud vabalt valitud riigikogu, mis välistas konkureeriva kandidaadi esitamise võimaluse. Ja erinevalt tänasest, presidendile kuulus 1937.a põhiseaduse järgi täidesaatva võimu täius. Praegune president ei saa teha ainuisikulisi otsuseid, mis suunavad riiki.
Teiseks, kui mõni poliitik väidab, et ta ei tunne K. Kaljulaidu, siis on see piinlik. Probleem pole ju Kaljulaius, kes on olnud avalikes ametites ja esinenud palju meedias, vaid selle poliitiku piiratuses, kes seda väidab. Kaljulaid on tuntud igaühele, kes on võimeline poliitikuna töötama ja me oleme halvas seisus juhul, kui meie riigis otsustavad küündimatud poliitikud.
Eesti presidendi ülesandeid vaadetes on ilmselge, et tema valimise teema on ületähtsustatud. Sarnases rollis oleva Saksamaa presidendi valimisprotseduur on tavaliselt kiretu ega pälvi erilist tähelepanu. Ma ei ole uurinud, kas neil valimistel on alati olnud vastaskandidaat, võtmeküsimus see kindlasti ei ole, kuid see, et Saksa presidenti ei oleks valitud demokraatlikult, pole keegi kunagi kahtlustanud.
Eesti president on valitud seaduslikult ja tema volitused on täies ulatuses legitiimsed.
Eesti Päevaleht ja Delfi küsivad ekspertidelt, kas ja kuidas tuleks muuta Eesti presidendivalimiste süsteemi. Kaastööd on oodatud aadressile arvamus@delfi.ee.
