MART NUTT: Prantsuse rahutuste õppetund Eestile
Sellele vastamiseks tuleb uurida Prantsusmaa rahutuste põhjusi ning võrrelda Prantsusmaa ja Eesti olukorda, ajalugu ja tavasid. Esmapilgul näib, et võrreldavat justkui ei ole. Probleemi süvenedes näib siiski, et Prantsusmaa sündmustest oleks meil palju õppida.
Revolutsioonide häll
Prantsusmaa ajaloo lahutamatu osa on tänavarahutused ja barrikaadid. Fronde, Suur Prantsuse revolutsioon, 1848. aasta revolutsioon, Pariisi kommuun, 1968. aasta üliõpilasrahutused – see muljetavaldav loetelu näitab, et Prantsusmaal tehakse ajalugu tänavatel. Napoleon III üks ettekäändeid Pariisi vanalinna mahalõhkumiseks ja bulvarite rajamiseks oli soov teha lõpp võitlusele barrikaadidel. Mälu värskendamiseks võiks lugeda noore Karl Marxi analüüsi “Klassivõitlus Prantsusmaal”.
Ka prantsuse kirjandus ja kunst on revolutsiooni alati heroiseerinud. Eestil pole midagi seesugust kõrvale panna. Neil vähestel kordadel, mil Eesti rahvas on oma rahulolematust tänaval ilmutanud (1905 ja 1988–1989), on see ikka möödunud suurema vägivalla ja purustusteta (ning vägivalda on provotseerinud võõrad võimud). Äsjaste Prantsusmaa rahutuste uus joon oli see, et nende korraldajad olid sisserännanud ja nende järeltulijad. Varem on ikka prantslased ise oma mässud läbi viinud. Kuid eks integreerumine tähendabki ju prantslaste kommete kandumist uutele asukatele…
Arvukalt sisserännanuid
Nii Prantsusmaad kui ka Eestit iseloomustab arvukas muulaste kogukond, kellest märkimis-väärse osa moodustavad juba teine ja kolmas põlvkond. Tõsi, erinevusi on mitmeid. Prantsusmaa kutsus immigrandid riiki valdavalt ise, et nad teeksid prantslastele vastumeelset tööd. Varased immigrandid saabusid kultuuriliselt lähedastest maadest – Itaaliast, Hispaaniast ja Portugalist. Nende järeltulijad on Prantsusmaal nüüdseks assimileerunud.
1950. ja 1960. aastatest alates on võõrtöölised tulnud valdavalt endistest kolooniatest ja erinevast kultuurikeskkonnast. Nad on enamasti islamiusulised ja nende järeltulijad on küll omandanud prantsuse keele, kuid mitte prantslase hinge. Kui esimene põlvkond unistas koju tagasipöördumisest, siis noorematel ei ole enam teist kodumaad. Nemad tunnevad end juba peremeestena ja soovivad, et Prantsusmaa oleks selline, nagu nemad õigeks peavad. Samas on Prantsusmaa poliitika jõuliselt suunatud immigrantide assimileerimisele. Koolides ei õpetata nende emakeelt ega lubata usulisest või kultuurilisest taustast lähtuvaid erandeid. Nt keelati tütarlastel loori kandmine.
Eesti muulaste kogukond on kujunenud ligikaudu samal ajal, kuid nõukogude koloniseerimispoliitika tagajärjel. Ka Eestis on vanemate ees omandamas ülekaalu sisserändajate järeltulijad. Kuid assimileerumist ei ole toimunud ja ka integreerimisega on probleeme – eesti keele oskus on jätkuvalt tagasihoidlik. Eesti riigi poliitika on kõike muud kui assimileerumisele suunatud. Mitte-eestlased omandavad haridust oma emakeeles, koolides on eestlased ja mitte-eestlased eraldatud. Võimalik, et just seetõttu on Eesti jäänud mitte-eestlastele võõramaks, kui Prantsusmaa sealsetele uusvähemustele.
Vaesus pole motiiv
Prantsusmaa rahutuste põhjusi on otsitud noorte muulaste sotsiaalselt halvemast seisundist. Teise ja kolmanda põlve sisserännanute hulgas on tööpuudus kordades kõrgem kui põlis-prantslaste seas. Küllap on neil päritolu tõttu ka raskem head tööd saada, kas või subjektiivsetel põhjustel. Ometi elavad nad võrratult paremini kui nende rahvuskaaslased päritolumaades. Prantsusmaa paljukiidetud sotsiaalsüsteem ei motiveeri tööd otsima ja tagab abirahade kaudu elatustaseme, mis on kõrgem kui enamikul Eesti elanikest. Märkimisväärne osa sotsiaalkulutustest lähebki just kõnealusele sihtrühmale. Ent kuskil tuleb vastu ka rikka Prantsusmaa võimaluste piir.
Igatahes ei saa nälg ja vaesus olla rahutuste motiiviks. Pigem on selleks soov end maksma panna. Aga kas see on vastu-võetav prantslastele? Kas selles, kui valitsus liiga palju järele annab, ei peitu ületamatu konfrontatsioonioht?
Eestis on eestlaste ja mitte-eestlaste erinevused sotsiaalmajanduslikus plaanis kindlasti väiksemad. Teisisõnu, mõlemad on ühtviisi vaesed. Eesti majandus ei kannataks Prantsusmaal rakendatavat sotsiaalsüsteemi lihtsalt välja ja see karm reaalsus on ühtviisi selge (või siis ebaselge) nii eestlastele kui ka mitte-eestlastele. Erinevused eestlaste ja mitte-eestlaste vahel on tingitud ikkagi viimaste halvast eesti keele oskusest, mis takistab parema hariduse ja töö saamist ning vähendab võimalusi Eestis toimuvas kaasa rääkida. Nendel põhjustel on aga mitte-eestlastega manipuleerimise võimalused suured (ja mitte ainult valimistel). Just see võib stabiilsust ohustada.
Mida sellest õppida?
Kuigi Prantsusmaa ja Eesti olud on paljuski kõrvutamatud, on selge: kui Prantsusmaa ei oleks oma majanduskasvu ehitanud üles võõrtööjõu massilisele sissetoomisele, ei oleks toimunud ka käesolevaid rahutusi. Kes teab, võib-olla oleksid olnud mingid muud rahutused, aga mitte need!
Julgen arvata, et tänases Eestis ei ole sarnastele sündmustele pinnast. Aga kiusatus ettevõtjate palgakulutuste madalal hoidmiseks võõrtööjõudu sisse tuua on suur. Räägitakse ju, et meil ei jagu töökäsi ja see seab piirid pensionide tõusule. Aga ei räägita, et 25–30 aasta pärast võib meil olla immigrantidest töötute armee, keda Eesti maksumaksjad peavad üleval pidama, just nagu Prantsusmaal täna. Ja kes teab, kaugel siis ka tänavarahutused on.
Mart Nutt, riigikogu liige (Isamaaliit)
Samal teemal:
Tõnu Õnnepalu “Põhjakihi mäss”, EPL 9.11.
Jean-Pierre Minaudier “Pariis: vihkamise juured”, EPL 12.11.
