Sel taustal aga tõuseb valusalt esile meie omastehooldajate olukord, kes nii südame sunnil kui ka oma põhiseaduse järgset kohustust täites, päevast päeva kitsastes oludes vaeva näevad. Sotsiaaltöötajad võivad kinnitada ajakirjanike Tiina Kangro ja Andrei Hvostovi püstitatud omastehooldusega seotud probleemide teravust ning teavad oma praktikast kirjeldatutest veel raskemaid olukordi.

Kohustus võib ruineerida

Nagu kirjeldatud telefonikõne osutas, on paljud inimesed, kel eakad abi vajavad vanemad, Eestist lahkunud. Euroopa avatud tööturul käib ju töövõimelise elanikkonna pärast terav riikidevaheline konkurents. Võiks öelda, et ka sotsiaalteenuste arengutase on osa atraktiivsest elu- ja töökeskkonnast ning nende arendamine tõstab Eesti rahvusvahelist konkurentsivõimet.

Eakate hooldus ja omastehooldus vajavad uusi põhimõttelisi lahendusi. Küsimus pole pelgalt institutsionaalse hoolduse (hooldekodude, hooldushaiglate) rahastamises, vaid täiendavaid vahendeid vajavad ka muud omastehooldust toetavad teenused.

Võib-olla ei suuda Eesti Soome eeskujul vabastada täielikult inimesi täiskasvanud pereliikmete ülalpidamise kohustusest, kuid praegune olukord, kui inimesi selle kohustuse täitmisega ruineeritakse, ei ole õiglane ega ka ühiskonna seisukohalt efektiivne. Isegi sellisel juhul, kui jätta perekonnale mingis mõistlikus ulatuses omaosalus ülalpidamiskohustuse kandmisel, on aeg täiendavate finantseerimisinstrumentide väljatöötamiseks küps.

Sotsiaalminister on lubanud suunata aastatel 2014–2020 omastehooldusesse eurorahasid. See on tervitatav, kuid ei kata kõiki vajalikke teenuseid. Seepärast tuleb alustada ettevalmistusi ka siseriikliku rahastamisinstrumendi – hoolduskindlustuse või -maksu rakendamiseks. Eesti haigekassa näitel võib olla mõõdukalt optimistlik, et kuluefektiivse lahenduse väljatöötamine on võimalik. Arvestades, et meie tööjõumaksud ei ole madalad ja tööjõu lahkumise probleem on terav, oleks mõistlik kehtestada see maks alles majandustsükli kiirema kasvu faasis. Kuid suuremate reformide ettevalmistamine vajab aega, muuhulgas ka avaliku diskussiooni jaoks.

3000 eurot kuus

Tänapäeval on kombeks arvestada asju rahasse. Tehkem siis üks arvutus: inimene vajab hooldust 24 tundi ööpäevas 7 päeva nädalas. Kui sellist teenust palgatööjõuga osutada kodustes tingimustes, siis meie 40-tunnise töönädala juures tähendaks see 4,2 normkoormusega hooldustöötajat. Arvestades isegi viletsamat sorti palka, sotsiaalmakse, puhkuse ajal asendamist, saame ainult neid palgakulusid arvestades selle teenuse hinnaks umbes 3000 eurot kuus. Hooldajatoetus on olenevalt sellest, kas tegemist on sügava puudega lapse või täiskasvanuga 19.20 või 25.60 kuus. Ja mis sellest selgub? Palju odavam ja efektiivsem on, kui üks palgaline hooldaja hooldaks rohkem kui üht hooldatavat – päevahoius, hooldekodus või hooldushaiglas.

Eestis kiputakse arvama, et omastehooldust toetavad teenused on ülipopulaarsed ja järjekorrad pikad. Päris nii see siiski ei ole. Päris sügavalt on juurdunud arusaam, et vanemate eest hoolitsemisel hoolekandeteenuste kasutamine on häbiväärne.

Tihti ei ole hooldatav nõus isegi päevahoidu minema selleks, et hooldajal pisut oma asju lasta ajada: osas piirkondades on dementsete eakate jaoks isegi väga mõõduka omaosalusega (toit, mähkmed) päevahoiuteenust pakkuvates asutustes vabu kohti. Intervallhoiu (abivajaja paigutatakse hooldekodusse paariks nädalaks hooldaja puhkuse ajaks) pakkumisele vastatakse tihti süüdistusega, et „nüüd sokutad sa mind vanadekodusse ära ja koju enam tagasi ei toogi”. Eks oma osa sellise suhtumise taga mängivad ka mitmed hooldekodusid puudutavad skandaalid. Aga praegu on hoolekandeteenuste maine halvem kui tegelik kvaliteet!

Kuigi oma lähedase ise hooldamine on tõenäoliselt hooldatavale kõige parem, tuleb rõhutada, et hooldajale on suure hooldusvajadusega lähedase ööpäevaringne hooldamine ikkagi väga suur eneseohverdus. Ühiskond ei peaks talle selleks survet avaldama. Küll aga peab ühiskond pakkuma sellise koorma võtnud inimestele abi, aga ka humaanseid alternatiivseid võimalusi. 1

Varem samal teemal:

Andrei Hvostov: Minu elu Annleenaga, LP 20.4

Andrei Hvostov: Annleena kui sümbol, EPL 22.4

Villu Zirnask: Vanurite hooldus: mida teha – hüljata või ümmardada? EPL 24.4

Taavi Rõivas: Pigem jäägu pärand saamata kui vanainimene hooldamata, EPL 29.4

Kai Saks: Vanainimene pole laps, 30.4

Tuuli Jõesaar: Suremiseks on aega kolm aastat ja kuu? 30.4

Maimu Berg: Armastus, EPL 3.5

Kas Eestisse on vaja hoolduskindlustust? EPL 7.5