Aastal 2007 riigikogus lapitud keeleseadusse ilmus paragrahv kakskeelsete siltide lubamise kohta. Iseenesest ei ole tegemist mingi harukordse regulatsiooniga, vaid seda esineb tihti kakskeelsetes maades ning ühe riigikeelega maa kakskeelsetes piirkondades. Eesti aga kehtestas seadusega kakskeelse sildinduse mitte vähemuste aladel, vaid totaalselt üle kogu territooriumi! Selle vastu protesteerisid paar aastat varem Eesti keelenõukogu liikmed, kuid ametnikke ei kõigutanud miski. Kommentaariks öeldi vaid, et välisministeeriumi käsk. Lollusest sai § 23 meie keeleseaduses.

Saatuse iroonia

Samuti tekitas hämmeldust 1999 kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste seaduse ning riigikogu valimiste seaduse muutmine. Nendes oli nimelt ette nähtud riigikeele oskuse nõue valimistel kandideerijatele, mis aga OSCE volinikku pahandas. Kuri kiri saadeti meie välisministeeriumi, kes diplomaatiliselt tolleaegsed riigikogu liikmed Kadri Jäätma, Tõnu Kõivu ja Paul-Eerik Rummo tankistideks värbas, et nad riigikeele oskuse tühistamise algatuse enda peale võtaksid. Seaduseparandus võeti vastu teadlaste vastuväidetest ja põhjendustest hoolimata. Praegust olukorda ilmestab Narva volikogu umbvenekeelsus ja Tallinna „ei kommentaari”. Saatuse irooniana pidi vastava küsimusega tegelema Euroopa inimõiguskohus, kes kaasuses Podkolzina vs Läti siiski ei OSCE ülemvoliniku Max van der Stoeli ega välisministeeriumi argumentidest hoolinud ning seega Eesti keeleteadlaste seisukoha õigeks tunnistas.

Tasakaaluks ja meelerahuks märkigem, et välisministeerium on mitmel korral küllaltki südikalt eesti keelt kaitsnud, kuid toodud näited räägivad enda eest.