Link kopeeritud!

MART RAUDSAAR: Ajalehelood ei ole kliendiandmebaas

 (46)
MART RAUDSAAR: Ajalehelood ei ole kliendiandmebaas
----

Näib, et Eesti Nokia on leitud! Andmekaitse inspektsioon ja Tallinna halduskohus näivad olevat leidnud viisi, kuidas inimene saab ajas liikuda ning oma minevikus tehtud tegusid olematuks muuta.


Nimelt kirjutas Eesti Päevaleht 2004. aasta detsembris portreeloo toonasest Eesti Vasakpartei juhist Sirje Kingsepast. Neli aastat hiljem pöördus Sirje Kingsepp andmekaitse inspektsiooni poole ja soovis loo eemaldamist lehe veebiarhiivist põhjendusega, et ta pole enam erakonna esimees ning avalik huvi tema isikuandmete vastu on kadunud. Andmekaitse inspektsioon soostus Kingsepa seisukohaga, mispeale Eesti Päevaleht vaidlustas inspektsiooni ettekirjutuse Tallinna halduskohtus, kes juuni algul andis õiguse Kingsepale ja andmekaitse inspektsioonile.

Ehkki kohtud on sõltumatud ja kõrvalseisjad ei tohi nende tegevust kallutada, tuleb Eesti ajakirjandustegevust pretsedentidena mõjutavaid kohtuotsuseid siiski analüüsida, kuigi keskkonnaks on sama ajakirjandus, kuid lõpliku hinnangu andjaks loodetavasti avalik debatt.

Andmekaitsjate ajamasin

Kohtuotsuse argumentatsiooni lugedes võib jõuda paraku muret tekitavatele järeldustele. Ühelt poolt saab mõista Sirje Kingsepa soovi eemaldada veebiarhiivist kirjutis, mis räägib tema tegevu­sest endise Eestimaa Kommunistliku Partei järeltulija esimehena. Saan sellest aru, kuna olin 1996–2002 toonase Isamaaliidu liige ning mindki häirib, kui mind veebiarhiivides rippuvate oma­aegsete kirjutiste põhjal veel praegugi parteiliikmeks peetakse (ehkki erakondade liikmete nimekirjad on veebis avalikud).

Teisalt ei saa nõustuda kohtu tõlgendusega väite kohta, et kui poliitik lakkab aktiivse poliitilise elu lõppedes olemast avaliku elu tegelane, on tal õigus nõuda oma isikuandmete avalikustamise lõpetamist, hoolimata sellest, kas nende esmakordseks avaldamiseks oli olemas isiku luba või mitte.

See klausel saab minu hinnangul kehtida vaid tulevikku vaatavana, mitte aga minevikku korrigeerivana. Tuletame meelde, et isikuandmete kaitse seaduse kohaselt on delikaatsed isikuandmed näiteks „poliitilisi vaateid, usulisi ja maailmavaatelisi veendumusi kirjeldavad andmed”. Kuidas oleks võimalik rakendada kohtuotsust nende andmete avaldamise lõpetamiseks? Oletame, et mõni parlamendierakonna juht läheb erru ja nõuab sama. Kas see tähendaks raamatukogudes ajalehtede ribadeks lõikumist ning veebiarhiivides lugude kustutamist?

Andmekaitse inspektsioon toob oma eelnevas argumentatsioonis lisaks mängu aktiivse ja passiivse avalikustamise mõiste. Passiivne avalikustamine oleks artiklite allesjätmine raamatukogude lehekaustadesse, aktiiv­ne avalikustamine aga artikli jätmine veebiväljaandesse, kus teave on „kõigile otsitav ja leitav võrdselt tänases lehenumbris avalikustamisega”.

Teisisõnu, ühel ju­hul oleks kirjatükk otsingumootoriga hõlp­sasti leitav, teisel juhul tuleks minna raamatukokku.

Jõuame absurdini

Jättes kõrvale sellise argumentatsiooni ebaloogilisuse, mis pakub lahendust meediumist lähtudes (veeb versus paberleht), tuleks üritada süüvida konflikti põhiolemusse. Konflikti põhiolemus seisneb selles, et kohus on otsuses käsitanud minevikus ilmunud artiklite eksistentsi veebikeskkonnas justkui igikestva oleviku­nähtusena nüüd ja praegu, millele kohandub isikuandmete kaitse seaduse paragrahvi 11 lõige 3, mis võimaldab inimesel „igal ajal” nõuda isikuandmete avalikustamise lõpetamist. Kui lisada sellele arusaam, et avaliku elu tegelase staatusest tavainimese staatusse naasnud isik võib nõuda endast minevikus ilmunud kirjatükkide kustutamist, jõuame absurdini. Lisaks on see vastuolus põhiseaduse paragrahviga 10, mille kohaselt ei tohi õigusaktid omada tagasiulatuvat jõudu.

Ülimalt kummaline on ka kohtus kõlanud andmekaitse inspektsiooni argument, et Sirje Kingsepp polnud tavamõistes poliitik – sest ta ei osutunud valituks. Iga registreeritud erakonna juht – olenemata valimistulemustest – on oluline avaliku elu tegelane, kelle tõekspidamistest, väärtushinnangutest ja minevikutegudest peavad valijad tead­ma.

Kas oli libastumisi?

Loe veel

Kuid jättes kõrvale kogu kohtuvaidluse sisu (avaliku elu tegelane või mitte, artikli kustutamine või mitte), võib küsida, kas kõnealuses Tuuli Kochi portreeloos „Fe­minist ja sotsialist, aga mitte kommar” oli kirjas midagi, mis väljus 2004. aastal avaliku huvi raamest, eeldades, et Sirje Kingsepp oli sellel hetkel avaliku elu tegelane.

Portreeloos kajastatud Sirje Kingsepa taust, erialased oskused ja poliitilised vaated on avaliku huvi objekt ning siin pole võimalik tõmmata piiri meelelahutusele ja poliitilisele valikule orienteeritud avaliku huvi vahel. Teine teema võiks olla perekonna kujutamine. Lugeja saab teada, et Sirje Kingsepal oli artikli kirjutamise hetkel kuueaastane tütar. Kuid rohkem tütrest ei kirjutata ning seega tema privaatsust ei riivata.

Veel saab lugeja teada, et „mehe leidis Sirje interneti kau­du”. Kuna tegemist pole Sirje Kingsepa tsitaadiga ja mehe leidmise viis ei puuduta otseselt Sirje Kingsepa poliitilisi vaateid (iseasi oleks siis, kui ta oleks võidelnud näiteks avalikult aktiivselt internetitutvuste vastu), oleks see väide võinud kirjatükist välja jääda.

Peale vähe argumenteeritud väite, et Sirje Kingsepa erakond on „Eesti üks äärmuslikum partei”, ei jäänud küll silma midagi, mis oleks olnud vastuolus ajakirjanduseetika põhimõtetega. Tõsi, tagantjärele on raske hinnata, milline oli intervjuusituatsioon ning millised allika ja ajakirjaniku omavahelised kokkulepped.

Nimetatud libastumised ei ole kirjatükis tooniandvad ega saa kuidagi olla põhjenduseks kohtupretsedendile, mis sunniks ajakirjandust kõrvaldama minevikus ilmunud lugusid, kui muutub loo kangelase staatus. Ajakirjanduses ilmunud materjalid ei ole võrreldavad näiteks mõne firma kliendiandmebaasiga, kuhu andmeid võib anda ja kust võib neid jälle võtta. Kuigi ma ei pea õigeks kellegi mineviku igavesti nina alla hõõrumist, meenutan lõpetuseks Sirje Kingsepa enda motot nüüdseks Eesti Päevalehe veebist eemaldatud portreeloo algusest: ära tee kunagi seda, mida võid hiljem kahetseda, aga kui ikkagi teed, ära kahetse.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare