MART RAUDSAAR: Eesti internetimaailm ei saa olla Metsik Lääs
Teisisõnu, kas Delfi vastutab kellegi kommentaari eest, kui ta pole selle kommentaari ilmumist algatanud?
Veelgi lahtiseletatumalt on Delfi seisukoht, et nad on loonud vaid netiteenuse keskkonna, kus võivad nii head kui ka halvad inimesed toimetada oma südametunnistuse järgi.
Teisipäeval ETV hommikutelevisioonis esinedes viitas Delfi Grupi juhatuse esimees Ville Jehe Euroopa Liidu direktiivides kirjas olevale Euroopa Liidu kodaniku põhiõigusele avaldada anonüümselt arvamust internetis. “See on täpselt sõna-sõnalt niimoodi kirjas,” ütles Jehe.
Ilmselt ei pidanud Jehe silmas liikmesriikidele kohustuslikke direktiive, millega Euroopa Liit ei reguleeri kodanike põhiõiguseid, vaid Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, mille artikkel 11 ütleb: “Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb arvamusvabadust ning vabadust saada ja levitada teavet ja ideid avaliku võimu sekkumiseta ning sõltumata riigipiiridest.”
Siinkohal ütlen selgelt, et ma ei ole anonüümsete internetikommentaaride kui niisuguste vastu. Küll aga olen üsna hämmeldunud selle üle, miks (interneti)keskkonna loojad pole senini piisavalt panustanud oma areneva ja vähe reguleeritud valdkonna eneseregulatsiooni ning on pidanud ootama hetkeni, mil silmapiiril terendab reguleerimine kohtukaasuse abil.
Toon lihtsa näite. Kui ma kirjutan siia, et “kodanik X on m..n”, siis mis teave või idee see on Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 11 mõttes? See on solvav kommentaar, mille solvavuse osas pole vaja ekspertoskuseid ning mille kustutamine ei tohiks võtta kaua aega.
Kodanik X teab minu isikut ning võib mind kohtusse kaevata oma au ja väärikuse solvamise pärast. Kui selline kommentaar ilmuks anonüümsena lehes, kaebaks ta kohtusse lehe, sest niisugune kommentaar ei ilmu leheveergudele iseenesest. Leht ei avaldaks kommentaari/artiklit, kui ta ei suudaks selle autorit tuvastada. Niisugune on olnud ajaloo jooksul väljakujunenud praktika.
Ma ei ole näinud neid kommentaare, mis rippusid võrgus Vjatšeslav Leedo aadressil, sest need on nüüdseks kustutatud. Ma ei tea, kas Leedo on soovinud Delfi arvel kohtus teenida või mitte (ajakirjanduse andmeil asus ta kohe hüvitist nõudma 25 000 krooni kommentaari eest, palumata eemaldada kommentaare, seda tegi Delfi ise). Ma ei ole lugenud ka kaasuse toimikut. See ei ole praegu minu jaoks esmatähtis.
Oluline on see, et mis tahes (interneti)väljaanne ei saa taganeda vastutuse eest tema keskkonnas toimuva pärast ning tekitada nõiaringi, kus laimatud isik ei saa anonüümset laimajat kohtusse kaevata roppuste või väärinfo pärast; väljaanne aga väidab end olevat süüta, kuna pole kommentaari autor.
Ville Jehe viitas ETV hommikutelevisioonis väga õigesti, et soovi korral saab laimaja (korrektne oleks küll öelda, et tema arvuti) IP-aadressi abil kindlaks teha ning vastavad kohtuasjad olevat jõudnud ka lõpule. Usun, et ta peab silmas kaitsepolitsei ja teiste uurimisasutuste algatatud uurimisi teemadel “juudid ahju” jms.
Mida öelda nendele murelikele ajakirjanikele, kes ennustavad internetikommentaaride suurema reguleerimise korral Eesti e-ajakirjandusele kadu stiilis “ekraanid jäävad tumedaks”?
Demokraatia instrument nr 2
Esmalt tuletan meelde, kuidas Hans H. Luik iseloomustas omal ajal Delfi käivitamise peamist eesmärki, nimetades seda Eesti demokraatia instrumendiks number kaks vabade valimiste järel – pidades silmas portaali kommentaarirubriiki. Luik võrdles Delfit ühes oma artiklis koguni kollektiivse ajuga.
“See, mida me comment’is teeme, on avalikkuse spontaanne esiletoomine, provotseerimine,” kirjutas Hans H. Luik. “Kui selliselt ühendatud ajud muutuvad kärjeks, mis mõtleb, suhtleb, lahendab probleeme, siis tekib metatekst.”
Kõik see on väga õige, nagu ka see, et paljud kardavad praeguses Eestis avaldada oma vaba arvamust, sest nad võivad kaotada töö või langeda mingite repressioonide ohvriks.
Ent ma ei saa pidada eeltsensuuriks ega sõnavabaduse piiramiseks kuidagi seda, kui portaalid a) kustutavad ilmselged roppused (mida muide suuremate päevalehtede portaalid juba teevad), b) võimaldavad asjasse puutuval hagejal kohtusse kaevata kas neid ennast või anonüümse kommentaari autorit.
Niisugune VÕIMALUS peab kõigil olemas olema. Ainus vastuargument võib olla, et selle tagajärjel kaob või väheneb see protsent anonüümsetest kommentaaridest, mis paljastavad näiteks kellegi võimu kuritarvitusi.
Kokkuvõtteks leian, et internetikommentaaride valdkond vajaks senisest paremat reguleerimist, ent olukorda lahendaks kõige paremini kasutajate registreerimine (mis võimaldab samal ajal anonüümsust teiste tavakasutajate suhtes) ning senisest parem eneseregulatsioon. Vastasel korral võib tõesti juhtuda, et meie kollektiivsel ajul tõmmataksegi pistik seinast välja.
