Mart Raudsaar: Heldur Tõnisson ja tema sajand

 (7)
                 
Eesti Päevaleht
Mart Raudsaar: Heldur Tõnisson ja tema sajand
Fotod: Äripäeva arhiiv, Marko Mihkelsoni erakogu.
.
Neid ridu kirjutades on saja-aastaseks saamas üks tuntumaid välismaal elavaid eestlasi, Heldur Tõnisson. Kuivõrd pühakirjas öeldakse, et inimene elab seitsmekümneaastaseks ja kui ta on eriliselt tugev, siis kaheksakümneaastaseks, on üksnes auväärne vanus tunnistus tema elujõulisusest. Lisame siia fakti, et tegemist on sõjaeelse legendaarse riigivanema Jaan Tõnissoni pojaga ning tundub, et ajalugu tundvatele lugejatele on midagi lisada äärmiselt raske – seda enam, et enamik tema elust on kulgenud avalikkusele varjatult, teisel pool raudset eesriiet ja hiljem intervjuusid vältides. Ajakirjanduses ilmunu põhjal võib väita, et Heldur Tõnisson pole kordagi taastatud Eesti Vabariigis käinud.

Ma ei tahaks arutleda ei selle ega mingite muude eraeluliste detailide üle. Arvan, et mul pole selleks õigust ja Tõnissoni elu põhidaatumeid – haridusteed, Eestist põgenemist ning paguluses elu ülesehitamist – teadev lugeja võib teha omad järeldused ja kujutleda, millised oleksid olnud tema valikud sarnases situatsioonis.

Selles kontekstis võiks Heldur Tõnisson olla Mats Traadi filmi „Tants aurukatla ümber” üks peategelasi, võib-olla koguni aurukatel ise: kes on näinud peaaegu kõike, mida inimsilm elus näha saab, ja eelistab seetõttu vaikimist. Tavaliselt inimesed kuulates ju ei kuula, kipuvad takerduma detailidesse.

Teisalt, erinevalt Mats Traadi aurukatlast on Tõnisson ellujääja ja ehkki oma kodupõllust lahus, on ta suutnud meid mõjutada ka välismaalt – üksnes oma olemasoluga viib ta mõtted tagasi sõjaeelsesse aega ning Jaan Tõnissoni vankumatule aatelisusele. Jätkem aga kõrvale mütoloogiliseks muutunud isa kuju – nii poliitikas kui ka ajakirjanduses – ja küsigem kõige olulisema küsimuse, mis oleks Eesti ajakirjandus ilma Heldur Tõnissonita?

Eesti meedias pole oligarhe

Järgnev kajastab vaid allakirjutaja isiklikku vaatevinklit ja sellisena tuleks seda ka võtta.

Päev enne maikuist ajakirjanduskonverentsi Tallinna ülikooli kommunikatsiooni instituudis sõime õhtust konverentsi põhiesinejate, professor Paolo Manciniga Perugia ülikoolist ja doktor Vaclav Stetkaga Oxfordi ülikoolist ning mõistagi läks jutt Eesti ajakirjanduse mineviku ja tuleviku teemadele.

„Eesti on väga tähelepanuväärne riik,” ütles dr Stetka, kes uurib Ida- ja Kesk-Euroopa meediat ja selle mõju demokraatia arengule. „Teie meedias ei tegutse oligarhe.”

Sama mõtet kordas ta konverentsil: enamikus postsotsialistlikes riikides on ajakirjandusväljaannete omanikeringi tulnud hulgaliselt isikuid, kellel on ühes või teises eluvaldkonnas (kinnisvara, toiduainetööstus jne) ärihuvid – ja kelle jaoks on ajakirjandus vaid kõrvaltegevus – ning keda võib kahtlustada soovis sekkuda sõltumatusse toimetusepoliitikasse.

Üheks näiteks niisuguse kahtluse (kas või ainuüksi kahtluse) laastavast mõjust võib olla Läti suurima päevalehe Dienaga juhtunu. Veel viis aastat tagasi oli tegemist Baltimaade mõjukaima ajalehega. Nagu ütlesid kolleegid Taani ajakirjandus- ja meediakoolist, valisid Euroopa Komisjoni volinike pressiesindajad pärast lõunapausi tagasihelistamiseks eeskätt mõjukaid ajalehti – nagu Frankfurter Allgemeine Zeitung jt. Dienat peeti mõjukaks ajaleheks ning tema ajakirjanikele helistati tagasi.

Mõned aastad tagasi, majanduskriisi haripunktis, otsustas Põhjamaade kontsern Bonnier loobuda Diena omandusest. Sellest saadik on lehe omanikering muutunud ja praeguseks polegi väga täpselt teada, kes on ajalehe tegelikud omanikud, nagu kinnitas üle-eelmisel aastal Eestis esinenud Diena endine uuriv ajakirjanik Pauls Raudseps. Nii tema kui ka mitmed teised juhtivad ajakirjanikud lahkusid sellest päevalehest, kuna ei näinud seal võimalust jätkata sõltumatute ajakirjanikena. Praeguseks on Diena tiraaž ja loetavus kukkunud, samuti aga lehe mõjukus Läti ühiskonna mõjutajana vaba ning sõltumatu arvamusplatsina.

Õnne juubilarile

Kas selline asi oleks võimalik Eestis? Me ei saa midagi kindlat väita tuleviku osas, ent praegu on Eesti suurte ajalehtede toimetus sõltumatu, omanikering on teada ning omanike majandus- või poliithuvide mõju minimaalne – kindlasti aga kontrollitav. Eesti ajakirjandus sarnaneb pigem Põhjamaade kui ülejäänud postsotsialistlike riikide, sealhulgas Läti ja Leedu ajakirjanduskultuuriga. Sellel on oma roll Põhjamaade lähedusel, ent kindlasti ka Heldur Tõnissonil.

Tema oli see, kes 1990. aastate algul tuli Postimehe suuraktsionäriks ja rahastas ajalehe kannakinnitust Tallinnas. Kümnendi keskpaigaks kujunes ajalehest Eesti suuremaid väljaandeid, mis võis pakkuda piisavalt huvi Norra Schibstedile, kes ostis Postimehe aktsiad Tõnissonilt järk-järgult 1997–1998. Praeguseks on Postimees saanud üheks suurimaks leheks Põhjamaades. Koos Ekspress Grupi väljaannetega ja Bonnierile kuuluva Äripäevaga on Eesti ajakirjandus üle elanud majanduskriisi ning pakub võimalust kriitilisteks aruteludeks.

Kas niisugused arengud oleksid võinud toimuda ilma Heldur Tõnissoni abita? Kindlasti on üksikisikute roll ajaloo näitelaval piirangutega, ent Tõnissoni panus Eesti demokraatia arengusse ja säilimisse Postimehe toetamisel on vaieldamatu, ehkki selle tõelisest määrast saame küllap paremini aru pikema aja möödudes.

Sestap soovime juubilarile palju õnne ja loodame, et meile on antud samavõrra eluaastaid, et saaksime osa nendest tulevikuarengutest!



Postimehe endiste ajakirjanike meenutusi Heldur Tõnissonist

Marko Mihkelson
Postimehe endine peatoimetaja

Mina kohtusin Heldur Tõnissoniga 1997. aastal ning tal oli juba siis vanust üsna tublisti – 85. Eks ta selline isemoodi inimene on. Pärast neljakümnendatel Eestist lahkumist pole ta siin enam käinud. Ise ütles Tõnisson selle kohta, et ta kardab tänapäeva Eestis liialt pettuda, võrreldes oma mälestustega. Seda on samas ka paljud teised väliseestlased nentinud.

Tõnissonil olid Eestiga muidugi ärilised kokkupuuted, aga südamelähedane oli talle ka vana küsimus, kummal 1930-ndatel rohkem õigust oli – Konstantin Pätsil või Jaan Tõnissonil.

Ei saa öelda, et ta omanikuks olemise ajal suuresti toimetuse igapäevaasjadesse sekkunud või neid suunanud oleks. Tema huvi oli ennekõike see, et Postimees oleks majanduslikult mõlema jalaga maa peal. Heldur Tõnisson oli eelkõige äriinimene, mitte kindlasti idealist. Seda, miks ta Postimehe osaluse ära müüs, ma ei oska öelda, ent arvatavasti tuli ka siin mängu tema äriline vaist.

Veel meenub temaga kohtumisest vanahärra suurepärane vorm. Stockholmis ei kasutanud ta elevaatorit, vaid jooksis treppidest üles nagu noor hirv. Ta on tuntud ka suure sportautode armastuse poolest. Kui temaga kohtusime, sõitis ta kohale uhke Corvette’iga ja nagu näha polnud tal 85-aastaselt kiirete masinatega sõitmisega mingisuguseid probleeme. Eks ta on olnud omamoodi erakordne inimene ja erakordne nähtus.

Toomas Mattson
Postimehe endine tegevtoimetaja

Ühest küljest on ta äärmiselt soe, meeldiv ja lihtne inimene, võiks lausa öelda, et muhe papi. Meenub legendaarne teleseriaal „Kolm rubiini”, kus filmistuudio kostüümiekspert räägib uurijale, kuidas nende režissöör Ameerikas uue filmi jaoks miljonäride elu uurimas käis. Režissöör nägi New Yorgis, kuidas sillerdavates ülikondades noored mehed limusiini istusid ja arvas, et need ongi miljonärid. Tema ameeriklasest saatja juhtis aga tähelepanu ühele tagasihoidlikule tumesinises ülikonnas vanahärrale, kes kõnniteel taksot hääletas ning ütles, et vaat see on miljonär. Limusiiniga sõitvad noormehed olid aga tavalised moeahvidest pangaametnikud. Heldur Tõnisson on minu silmis just sellise tagasihoidliku sinises ülikonnas taksot hääletava miljonärist vanahärra võrdkuju.

Teine pool tema isiksusest on aga ülimalt ratsionaalne ja kaalutlev, tundub, et ta on inimene, kes ei lase end otsuste tegemisel karvavõrdki emotsioonidest segada. Ta ei ole sentimentaalne, vaid hindab asju skaalal kasulik-mittekasulik. Nagu ta ise on öelnud – isa Jaan Tõnisson oli idealist, ent tema on pragmaatik.

Heldur Tõnisson oli Postimehega seotud väga tihedalt aastatel 1992–1997. Arvestades 1990-ndate ajakirjandusturu väga räiget võitlust, oli Heldur Tõnissoni majanduslik tugi Postimehele kindlasti oluline ning osaliselt tänu temale sai kunagisest Tartu lehest praegune juhtiv üle-eestiline leht.

Tiina Kaalep
Postimehe endine uudistejuht

Heldur Tõnisson oli üpriski vastuoluline inimene, sest temas võistlesid pidevalt isamaaline ja äriline pool. Seda oli ka Postimehe juures näha: kui lehe ostmine oli isamaaline otsus, siis müümine kindlasti äriline.

Leheomanikuna oli ta küllaltki suuremeelne ja lahke käega investeerija, eelkõige puudutab see just koosseisu suurendamist, mis toob ettevõtjale kaasa suure tööjõukulu.

Eriline tuhin oli tal muidugi Postimehe Tartust Tallinnasse ületoomisega. Selle kohta ütles ta ise, et teeb teoks selle, mis isal kunagi ei õnnestunud – vallutab Tallinna. Pealinna tulek oli tema suur ajakirjanduslik eesmärk ja ma arvan, et ärilist aspekti hakkas ta selles alles hiljem nägema. Heldurile meeldis teada, et ta jätkab isa tööd ja talle meeldis natuke ka isa vanu võitlusi edasi võidelda. Sellega meenub mulle vanahärra ootamatu raevuhoog, mis järgnes Konstantin Pätsi auks istutatud tamme kajastava uudisnupu avaldamisega. See oli üks väheseid kordi, kui ta üldse toimetusse helistas ja nagu ma aru sain, oli ta endast väga väljas – ta ei talunud Pätsi kiitmist, mitte ühestki aspektist.

Eesti külastamise suhtes ei olnud ta otseselt eitav, vaid pigem põiklev. Ükskord pidi ta peaaegu tulemagi, ent kui ma õigesti mäletan, ei võetud teda Eesti saatkonnas lõunaaja tõttu piisava tähelepanuga vastu ning vanahärra solvus sedavõrd, et kodumaale naasmine jäigi katki.

(Autor on Eesti ajalehtede liidu tegevdirektor.)

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Registreeritud (0) Anonüümne (7)
Jäta kommentaar
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

Karikatuurid