Ma ei tahaks arutleda ei selle ega mingite muude eraeluliste detailide üle. Arvan, et mul pole selleks õigust ja Tõnissoni elu põhidaatumeid – haridusteed, Eestist põgenemist ning paguluses elu ülesehitamist – teadev lugeja võib teha omad järeldused ja kujutleda, millised oleksid olnud tema valikud sarnases situatsioonis.

Selles kontekstis võiks Heldur Tõnisson olla Mats Traadi filmi „Tants aurukatla ümber” üks peategelasi, võib-olla koguni aurukatel ise: kes on näinud peaaegu kõike, mida inimsilm elus näha saab, ja eelistab seetõttu vaikimist. Tavaliselt inimesed kuulates ju ei kuula, kipuvad takerduma detailidesse.

Artikkel jätkub ...
Täismahus lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapilet.