MART RAUDSAAR: Kannatused müügiks
Sarja viimane osa tutvustas kaht üksikema. Neist üks, teismelist poega kasvatav ja tütart ootav naine ei andnud saatejuhile täit ülevaadet oma rahandusseisust ja keeldus maha müümast oma Volvo sõiduautot. Viimaks keeldus ta üldse koostööst ega lasknud võtterühma enam uksest sisse. Olles mõnda aega asjatult korteriukse taga kella lasknud, nentis saatejuht Krista Lensin, et üksikema ja raseduse viimases faasis naine „ei vasta saate eetilistele normidele” ja langeb seetõttu saatest välja. Lensin viitas saate alguses naise enda eetris öeldud sõnadele, et ta saab töötu abiraha ja töötab samal ajal maaklerina.
Huvitav, millised on „saate eetilised normid”? Loodan, et kuuleme sellest millalgi. Saadet vaadates olen näinud stseene, mis rahvusringhäälingu eetikanõuniku Tarmu Tammerki põhimõtteid teades saaksid näiteks ETV ekraanil tõenäoliselt tema karmi hukkamõistu. Kaadrid nutvatest lastest, kes ei või endale enam lubada „paljast vorsti ja juustu”. Ka täiskasvanute psühholoogilisest töötlemisest, mis lõpeb pisaratega. Pangakaartide demonstratiivsest puruks lõikamisest.
Triviaalsed nõuanded
Asi on seda kahetsusväärsem, et tegelikult on praegusel kriisiajal suur vajadus majandusvalla eneseabisaate järele. Kriisiaeg on toonud kaasa määramatuse ja ebakindluse tuleviku ees, mida aitaks vähendada auditooriumi informeerimine ning ratsionaalsete ja nutikate lahendusvariantide otsimine.
Meedia funktsioon ei ole kriisiajal üksnes masendavate uudiste vahendamine – millest Eesti meedia on üldjoontes ka aru saanud – ega ka meelelahutusliku sotsiaalporno vahendamine stiilis „verd, higi ja pisaraid”. Meedia funktsioon peab olema ühiskonda siduv ja ülesehitav – julgustama, toetama, näitama ka üksikuid edulugusid.
Millist majanduslikku eneseabi pakub vaatajatele praegune „Võlast vabaks”? Võimalik, et teatav trööst on näha veelgi halvemas olukorras olevaid inimesi, ent praegu on saatest puudu reaalne finantsnõustamine. Milline on „Eesti parimate spetsialistidena” väljareklaamitud nõustajate sõnum, mida nad edastavad saates umbes 120 sekundi jooksul – kas TV3-l pole enamaks ressursse? Kõlavad karmid, ent triviaalsed hinnangud. Te ei saa seda endale lubada. Müüge korter ja vahetage väiksema vastu. Te peate leidma töö. Te ei tohi SMS-laene võtta.
Kui niisugune ongi Eesti parim finantsnõu, siis ma ei imesta, et Eesti majandusel läheb Euroopas Islandi, Läti ja Ungari järel kõige kehvemini.
Krista Lensini järsud pöördumised finantsnõustajate esinemise lõppedes (á la „Lähen selgitan olukorda!”) toovad vägisi meelde need hetked „Aktuaalse kaamera” ajaloost, kus mingil põhjusel üritati juurutada kahe diktoripuldi taga istuva ankru formaati ja Heimar Lenk pöördus kolleegi poole järsult, raiudes labakäega lauda: „Mare [Taimre], ole hea!”
Sarnane saade on eetris Saksamaal ja seal esinev professionaalne finantsnõustaja suhtub tegelastesse lugupidamise ja respektiga. Puudub vajadus kontrastimeetodiks – tegelaste kallistamiseks pärast pisaraid, sest sellisel kujul pisaraid ei ole. Seal ei anta inimestele esmalt negatiivset egolaksu stiilis „te olete tropp”.
Tahaks loota, et saatejuht pole siiski robot ja inimlike tunnete arvestamine pole talle täiesti võõras. Mõningaid märke sellest on. Näiteks ei kanna ta enam avasaates nähtud silmatorkavat kasukat. Viimases saates kinkis ta ilmselgelt foobia all kannatavale tüdrukule (kes oleks vajanud spetsialisti abi) elektrilise tulesüütaja, et kunagi tuleleegi näkku saanud tüdruk julgeks gaasipliiti kasutada.
Siiski jääb mulje, et saatetiim pole kunagi kuulnud meediaeetika põhimõttest: meedia ei tohi tekitada asjatuid kannatusi – iseäranis lastele –, rääkimata nende ärakasutamisest. Ristisõda kõrgeintressiliste kiirlaenude vastu on kiiduväärt, ent ei kustuta asjatute kannatuste pattu.
Asjatute kannatuste hulka kuulub rasedale naisele võimuorganite kallale ässitamine, kui ta on keeldunud koostööst saatetiimiga. Asjatute kannatuste hulka kuulub alaealiste laste kannatuste ja väärkohtlemise avalik eksponeerimine – millist vastukaja pälvib see tänapäeva õelas koolis? Kas saatetiim on sellele mõelnud?
Rumalasti kukkus välja varasema saate stseen, kus turismitalus vaaritati süüa loomade vahetus läheduses. Samuti eluvõõrad soovitused võtta end töötuna arvele ja minna kursustele – kus on tegelikult kuudepikkused järjekorrad.
Niisiis: saates peaks andma rohkem sõna tasemel finantsnõustajatele ja põhirõhk võiks olla vaatajate harimisel, mitte šokimeelelahutusel. Vastasel korral on sellest saatest umbes sama palju majandusalast tolku kui lihtsakoelisest märulisarjast „A-Team”.
