Mart Raudsaar: Neli põhjust, miks vältida Eesti okupeerimise jutte

Selle nädala lõpus võis Eesti ajakirjandusest kuulda Venemaa poliitilise konjunktuuri uurimiskeskuse peadirektor Sergei Mihhejevi seisukohta, et poliitilise vastasseisu süvenedes Läänega piiririigid Venemaaga hävitatakse ning nende rahvuslik ajalugu lõppeb.

Alates Ukraina kriisi puhkemisest veidi vähem kui aasta tagasi oleme kuulnud mitmesuguseid sarnaseid ähvardusi ja ennustusi. Minu meelest võiks avalikkuses nende tiražeerimist vähendada, ja seda järgmistel põhjustel.

1. Marginaalsele või vaenulikule seltskonnale pole mõtet tribüüni pakkuda.
1990. aastatel esines Baltimaade ja Poola vastase vihakõnega Riigiduumas regulaarselt Vladimir Žirinovski, kelle retoorikas oli omal kohal ka tuumasantaaž. Kas Varssavi on vahepealse aja jooksul varemeteks pommitatud? Ei ole. Tasub veel arvestada asjaolu, et erinevatel põhjustel on meie idanaabri mõned silmapaistava Riigiduuma saadikud väga kuumaverelised ning retoorika on külluslik ja värvikas.

Võrrelgem seda näiteks Soome Eduskunna saadikutega, kes seitse korda mõtlevad, enne kui midagi ütlevad. Venemaa keskvõim on sellised tegelasi kasutanud oponentide heidutamiseks, kuid on ise jäänud avalikes väljaütlemistes alati vaoshoitumaks.

2. Baltimaade ründamise jutud on provokatsioon, mille eesmärk on külvata paanikat.
Ükskõik, miks räägitakse Baltimaade vastase agressiooni võimalikkusest, selle viljaks on hirm ja ebakindlus. Taustaks on asjaolu, et minevikus on Baltimaid rünnatud ja okupeeritud. Jälgides Krimmi sündmuseid, peame tegema kõik endast sõltuva, vältimaks sarnaste sündmuste kordumist siin. Ent Baltimaade taasokupeerimise stsenaarium ei ole midagi, mis oleks kellegi märkmikus juba kuupäevaliselt kirjas. Venemaal on oma geopoliitilised huvid, kuid tal ei ole hetkel veel võimekust pidada mitut sõda korraga. See võimekus võidakse NATO Euroopa vägede ülemjuhata kindral Breedlove’i sõnul saavutada viie aasta pärast, kui Venemaa majandusega läheb kõik hästi. Aga me teame, et majandusega on naaberriigis probleeme.

Lisaks on Venemaa piiririikide seas paraku Baltimaadest nõrgemaid lülisid. Peale kõige muu pole rünnaku ettevalmistamist tänapäevaste luurevõimaluste juures mõeldav korraldada märkamatult. See ei toimunud märkamatult ka Ukrainas.

Paanikakülvamise eesmärk infosõjas on muuta piiririike ebakindlaks ning seeläbi avaliku arvamuse abil manipuleeritavaks.

3. Baltimaad jäävad ajaloolistel põhjustel Venemaa otsesest mõjusfäärist väljaspoole.
Putin on nimetanud Nõukogude Liidu lagunemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Seda võib mõista, kuna vähesed oskasid Moskvas eeldada, et iseseisvuvad kõik Nõukogude Liidu endised liiduvabariigid: neist mõned polnud seda tõenäoliselt soovinudki, kuid kohalikud võimumehed kasutasid kättelangenud võimalust rõõmuga.

Baltimaade minekuga olid Moskva intelligendid leppinud juba 1980ndate aastate lõpus, meenutades oma vestlusi Elvas suvitanud teadlastega. „Teil tuleb oma piir ja oma raha,“ ütles üks Moskva insener 1989. aastal, kui pidasin seda mõtet veel täiesti saavutamatuks.

Baltimaade eristaatuse põhjuseks oli nende suhteliselt pikk iseseisvusperiood enne Teist maailmasõda ning Baltimaade okupeerimise mittetunnustamispoliitika USAs, mis võimaldas diplomaatidel kõneleda (mida ka tehti) Baltimaade iseseisvumisest ilma Nõukogude Liidu lagunemiseta.

Seega ei takistanud Venemaa Baltimaade Läände integreerumist sõjaliselt, mida ta on aga teinud Moldovas, Gruusias ja Ukrainas ning on tegemas Aserbaidžaanis. Pealegi, peale Viiburi ja Königsbergi vallutamist, samuti Peterburi-lähedaste kaubasadamate rajamist ei ole enam Baltimaadel Venemaa jaoks enam nii suurt sõjalis-majanduslikku tähtsust, kui oli enne Teist maailmasõda.

4. Iseennast täitev ennustus võib realiseeruda.
Me teame, et sõnal on jõud (millel tugineb mantra ning transsiviimine) ning millegi pidev kordamine võib lõpuks sõna objekti kujustada. Pidev Baltimaade nõrkusest kõnelemine ning NATO kollektiivkaitse kahtluse alla seadmine mõjub viimaks kõigile neurasteeniliselt ja vähendab meie heidutusvõimet. Eeskätt peaks Eesti panustama iseseisvasse kaitsevõimesse, tegema koostööd liitlastega ja mängima läbi erinevad stsenaariumid, ent me ei peaks sellest kõnelema igapäevaselt negatiivses võtmes.

Lõppude-lõpuks on kollektiivkaitset võimalik lõplikult kontrollida vaid reaalses sõjaolukorras, kuid sõda NATOga ei taha ka Venemaa. Sõda jäi olemata ka Berliini kriisi ajal, kui liitlased toimetasid ümberpiiratud Lääne-Berliini õhuteel tuhandeid tonne kaupu.

Seega võiksime juttudesse Baltimaade sõjalisse ründamisse suhtuda kui vähetõenäolisesse võimalusse, kuid õppima elama nendega koos ning mitte teha igast sõnast suurt numbrit.

Mart Raudsaar kirjutas kolumni Delfi ja Eesti Päevalehe arvamustoimetuse palvel.