Link kopeeritud!

Mart Raudsaar: trükilehed on mõtestatud arutelu paik

 (9)
Mart Raudsaar: trükilehed on mõtestatud arutelu paik
----

Vajadus ajakirjanduse järele kasvab, sest keeruline maailm kasvatab infonälga, arvab Eesti ajalehtede liidu tegevdirektori tööd alustav Mart Raudsaar.

•• Praegu on meediamaailmas huvitav paradoks. Inimesed tarbivad ja tahavad tarbida infot üha rohkem, aga maksavad selle eest üha vähem, tihti saavad seda lausa tasuta.

Eriti on seda näha nooremas põlvkonnas. Meil olid äsja sisseastumiseksamid Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituuti. Mälu järgi tsiteerin, aga üks noor inimene ütles lausa nii: interneti eest raha küsimine on kuritahtlik. Küsisin vastu: kui lähete poodi, kas leiba ei taha tasuta saada?

•• Ja sellist juttu räägib keegi, kes tahab saada ajakirjanikuks. Kes tulevikus talle palka maksma hakkab?

Kusagilt peab see raha tulema. Tarbijad ei pruugi alati sellest aru saada, et uudis, mida nad tarbivad, ei tule pühast vaimust. Keegi teeb tööd, et need uudised valmiksid. Kvaliteetse uudise tegemiseks on vaja põhjalikku taustauuringut, reporteritööd, see kõik nõuab aega. Autot ostes eeldame tihti kvaliteedi ja hinna vahelist seost, mis ei pruugi küll alati olla üks ühele, aga ikka kipub nii olema, et mida kvaliteetsem, seda kallim. Kui võtame selle eelduse, siis järelikult need, kes ajakirjandusse järele jäävad ja seda tasuta pakuvad – nemad peavad valima. Üks kahest, kas nad ei paku kvaliteetset toodangut või varastavad selle kusagilt ehk toimub lõika-ja-kleebi-ajakirjandus. Olen seda võrrelnud omaaegse Nõukogude plaaditööstusega, kus pakuti biitleid ja autoritasudest hiiliti mööda niimoodi, et see pole päris seesama plaat, üks lugu on ära või millegagi asendatud. Küsimuse juurde tagasi tulles: uudiste- ja infovajadus on kasvanud. Ühiskond muutub üha keerulisemaks. Ja siin on ajakirjandusel määrav roll. Ajakirjandus aitab meil teha eeldatavasti ratsionaalseid ja mõistlikke otsuseid meie igapäevaelu huvides.

•• Inimesed tarbivad üha rohkem infot, aga maksavad üha vähem. Te olete öelnud, et see olukord on ebanormaalne. Kuidas siis ikkagi edasi minna? Praegu ei teeni veebiajakirjandus raha kusagil, ei Eestis ega välismaal.

Raha ei teenita veel kusagil, kuid näen seda tasumist kumamas. Katsetatakse eri meetoditega. Veebis ongi tõenäoliselt neid meetodeid tulevikus palju. Üks on mikromaksed, et ma maksan mõne sendi mingi konkreetse loo eest. Siis on võimalus päevatellimuse eest maksta. Otsitakse eri võimalusi, kuidas vähendada interneti kahjumit ja kuidas harjutada lugejat.

•• Harjutada lugejat?

Just nimelt. Harjutada lugejat, et ta midagi maksab. Väga huvitav areng on seotud tahvelarvutite tulekuga, nagu iPad, Kindle. Ausalt öeldes on iPad küllaltki sexy. Lehe lugemiseks väga sõbralik. Selle pluss on, et ta tuleb hommikul kiiresti kohale. Kindlasti jääb ka mobiilidest ja tavaarvutist uudiste lugemine, aga olen veendunud, et suuresti kuulub tulevik tahvelarvutitele, millega saab lugeda elektroonilisi raamatuid, ajalehti.

•• Seesama tehnoloogiline areng, mis ühel hetkel ajalehti kahjustas, võib pikas perspektiivis uusi tuluallikaid tuua?

Jah, see võib nii olla. Samas olen täiesti kindel, et alles jääb ka paberleht. Muutub, aga kuhugi ei kao. Minevikus pole kadunud ei kino, raadio ega televisioon. Nad on leidnud endale uue vormi. Samamoodi jäävad ka lehed alles. Raske arvata, mismoodi lehed muutuvad, aga julgen siiski oletada, et trükilehed jäävad keskset rolli mängima sellepärast, et seal toimub mõtestatud arutelu.

•• Aga kui kõrge on usaldus ajakirjanduse vastu?

Muidugi, usaldus võiks olla kõrgem. Tõsijutt, aga siin on mitu teemat. On objektiivsed põhjused ja on subjektiivsed põhjused, miks see usaldus on madalam. Osaga kriitikast ma nõustun, osaga ei nõustu.

•• Meil on väga keeruline mõne füüsiku või arsti tööd kritiseerida, aga kas ajakirjaniku amet pole natuke nagu sporditreeneri, kirjaniku, muusiku oma, keda me kõik oskame väga hästi tugitoolist kritiseerida?

Kahtlemata. Siin on muidugi ka see nüanss, et see puudutab inimesi väga otseselt ja inimesed tunnevad vaistlikult ära halva ajakirjanduse. Nad ei pruugi alati aru saada, kuidas ajakirjandust tehakse, ja kui on väga hea ajakirjandus, siis ega alati ei saada aru, millise vaeva või higiga see tulnud on. Mis pälvib kriitikat, seda märgatakse lihtsamini kui seda, mis kriitikat ei pälvi.

Loe veel

Jah, alati saab teha paremini. Iga päev peame proovima teha paremini, täpselt nagu spordis.

•• Kui te vaatate Eesti trükiajakirjandust ise lugejana, siis kas teie jaoks on midagi puudu?

Minu meelest üks asi on küll puudu, sellest räägitakse kui ihalusest Luubi järele. Kunagi oli selline Postimehe lisa, analüütiline ja uuriv. Tegelikult on ka praegu kõik olemas, teda aga ei ole nii palju ja ta on laiali. Eesti Ekspressil ja Äripäeval näiteks on väga hea uuriv ajakirjandus. Kes tahab, loeb Sirpi, Akadeemiat. Ka suuremate lehtede nädalalõpulisad on minu meelest üsna head. Materjali on, aga ta on laiali. Ühte niisugust ajakirja tahaks, mis võtaks kokku nädala sündmused ja mis analüüsiks.

•• Mida te arvate Eesti ajalehtede arvamuskülgedest?

Siin võime minna natuke ajakirjanduse ajalukku. Kui kunagi Ameerika Ühendriikides ajakirjanduse alguspäevadel oli parteiline ajakirjandus, siis anti väga kõvasti oponentidele pasunasse. See oli täiesti normaalne. Tänapäeval tahavad kõik ikka ise otsustada. Nad ei taha, et neile midagi jõuliselt ette öeldaks. Kui ma loen arvamuslugusid Eesti ajakirjanduses, siin on piisavalt arvamuslugusid ja arutelu, mitte pasunasse andmist.

•• Aga kas arvamuslugudes on ka midagi, mis teile ei meeldi?

Midagi väga hullusti pole, välja arvatud see, mida enne valimisi pakutakse kohalikesse lehtedesse – poliitikud pakuvad hulgi ja paljudele. Võtame näiteks Elva Postipoisi: Marika Tuus (toon suvalise ettejuhtuva näite) pole varem palju kirjutanud ja nüüd on järsku seal temalt mingid kirjatükid.

•• Mida te arvate sellest, kuidas Eesti ajakirjandus kajastab välisuudiseid ja Eu­roopa Liitu?

Minu meelest on läinud kajastamine üha paremaks. Kui räägin Euroopa Liidust, siis väga lihtsal põhjusel: oleme Euroopa Liidu liige. See pole enam omaette teema, vaid puudutab väga paljusid eluvaldkondi.

Ajakirjandus ei pruugi kuigivõrd aru saada Euroopa Liidu institutsioonide paljususest. Aga minu arvates on läinud asi paremaks ja siin on kindlasti oma tubli töö teinud ka rahvusringhääling oma korrespondentidega. Olles õpetanud aastaid ülikoolis Euroopa Liidu teemalist ajakirjandust, võin öelda täiesti omast kogemusest, et ega Euroopa Liitu ei pea kajastama kohapeal Brüsselis. Täiesti rahulikult saab Euroopa Liidu temaatikat kajastada ka Tallinnast ja Tartust.

•• Trükiajakirjandus ei saa konkureerida kiirusega, aga kas trükiajakirjandus on veel ikka endiselt see, kes nii-öelda tõstatab teemasid, kes ütleb, mis on praegu ühiskonnas oluline ja mida tuleb arutada?

Pole üldse kahtlust, et uurivaid teemasid tõstatab trükiajakirjandus, olgu selleks siis Eesti Päevaleht, Postimees, Äripäev või mõni muu väljaanne. Televisioon on ikkagi peamiselt meelelahutus. Eesti Päevalehe kontekstis lööb mul kohe meelde puuetega inimeste pensionide kättesaamise juhtum, mis lõppes ministri tagasiastumisega. Ja eks neid näiteid võib veel küllalt tuua.

•• Mis siis juhtuks, kui selline ajakirjandus üldse kaoks?

Võib-olla me peame natuke rääkima sellest, mis olukorras on üleüldse ajakirjandus. Ajakirjandus on suurest meediasfäärist väikene osa. Ühelt poolt piirab teda see, mis pannakse tasuta internetti. Teiseks tasuta kõiksugused (linna)lehed. Kolmandalt poolt parteiline ajakirjandus. Neljanda noole paneksin veel juurde: oluliselt tõhusamaks muutunud PR-masinavärk. Aga mõtleme nüüd, mis juhtub, kui see traditsiooniline ajakirjandus, mida nimetame kvaliteetajakirjanduseks (ma tean, kohe mõni lugeja ütleb, et Eestis pole kvaliteetajakirjandust, aga mina vaidlen vastu, et on küll) – kui see kaob? Seda ajakirjandust ühel hetkel enam ei ole. Kui meil ongi ainult parteiline ajakirjandus, kõmu-uudised internetis ja siis veel tasuta jagatavad linnalehed? Mina arvan, et see on mingi Ladina-Ameerika kõige halvemal moel, mitte põhjamaine avalik ruum, kus saame ajakirjanduse veergudel kohtuda üksteisega ja arutada. Minu meelest oleks ühiskond palju-palju vaesem, kui sellist ajakirjandust enam ei oleks.

•• Kas ajakirjandus ei kipu üha rohkem segamini ajama uudist ja arvamust?

Eestis ma seda nii väga praegu ei näe, küll aga ma usun seda. Olukorras, kui uudis läheb internetti, aga lehele jääb analüüs, olemuslugu ja arvamus, siis see, mida oleme harjunud uudisena nägema, muutub. Keegi väga täpselt ei tea, mismoodi žanrid muutuvad, aga kindlasti nad muutuvad. Üks on aga selge: igaühele peab jääma mingi spetsiifika. Ma ei usu, et lugejad aktsepteeriksid lõpmatuseni seda, et saavad mingit segu.  

•• Milline on praegune Eesti ajakirjandus maailmavaateliselt parem-vasakskaalal?

Kui Eesti suurematest väljaannetest rääkida, siis Eestis puudub parteiline ajakirjandus. On kõlanud kriitikat, et Eesti suuremad lehed on varjatult parempoolsed. Ma võin aru saada, kustkohast see kriitika tuleb: 1990-ndate alguses kiirete muutuste ajal tuli palju uusi väljaandeid turule. Endised ajakirjanikud pensioneerusid, need, kes hakkasid väljaandeid tegema, olid väga noored. Oma vaadetelt olid nad pigem parem- kui vasakpoolsed. Seal olid pigem sotsiaal-demograafilised põhjused. Nüüdseks on need pehmenenud. Kui keegi püüab väita, et Eesti suuremad lehed on Reformierakonna või praeguse koalitsiooni hääletoru, siis julgen küll väga vastu väita. Ansip on saanud väga palju kriitikat. Kaitseminister on saanud väga palju kriitikat. Ei ole sugugi nii, et ainult keskerakondlasi pekstakse, nagu mõned keskerakondlased väidavad. Kui vaatame teemade valikut, siis näiteks Eesti Päevalehes on väga palju sotsiaalseid teemasid, mis pole kindlasti paremerakondade teemad. Kas see võib tähendada, et Eesti Päevaleht on vasakpoolne? Ma ei arva seda. Lihtsalt inimestel on raske ja kui  ajakirjandus peab teenima inimesi, siis on loomulik, et kirjutatakse sotsiaalprobleemidest.  

•• Kas te gümnaasiumilõpetajatel soovitate tulla ajakirjandust õppima?

Kindlasti. Ajakirjandus ei kao kuhugi.

•• Inimesed on lõkke ääres lugusid rääkinud aegade algusest peale ja alati on vaja neid, kes oskavad neid lugusid rääkida?

Täpselt. Seda enam, et ühiskond muutub keerulisemaks.

•• Kas näete ka mingeid ohte?

Tuleks vältida üht asja – et poliitikute ja ajakirjanike vahel tekib küünilisuse spiraal. Inglismaal juhtus see Tony Blairi valitsuse ajal. Sealsed ajakirjanikud hakkasid rääkima: peame olema väga skeptilised, kuna ajate mulli ja ei räägi asjast otse. Poliitikud aga vastasid: miks me peaksime loobuma suhtekorraldusest, kui me ei saa enam teie ajakirjanikega rääkida, sest otsite meie tegudest ainult kõmu ja pahatahtlikkust.

•• Mõlemad kahtlustavad teineteist?

Mõlemad kahtlustavad teineteist. Kõik poliitikud pole ju sead ja kõik ajakirjanikud pole pühakud. Kõik teevad oma tööd. Väikeses ühiskonnas nagu Eesti – kui me üksteist aktsepteerime, võiks see tähendada seda, et poliitik ei püüa igal juhul kontrollida, mida ajakirjanduses tema kohta räägitakse. Ja ajakirjanik võiks anda mõnikord poliitikule hingamisruumi. Ja ühte konkreetset erakonda silmas pidades: ei oleks vaja teda, kuidas ma seda nüüd viisakalt ütlen...

•• Maaslamajat peksta?

Jah, mulle endale meenus väljend laiba mõnitamisest. Pole vaja kümme korda ühte asja üle rääkida, kes on kohtu all ja mis kõik on.

•• Kui Eesti väiksusest rääkida, siis kui palju on veel riike, kus ajakirjanikud saavad täiesti vabalt helistada rahandusministri mobiilile ja ta võtab ka vastu?

Tõsijutt. Põhjamaades on poliitikud päris ligipääsetavad, aga nad ei ole nii ligipääsetavad nagu meil. Olen ise toonud siia üle saja välistudengi üle terve maailma, paljud neist taanlased. Nemad on harjunud, et ministrid on kättesaadavad, aga Eesti puhul olid isegi nemad üllatunud. Isegi kui maa on väike, nagu näiteks Nepal, siis nende tudengite jaoks oli see täielik šokk. Selline kättesaadavus ja avatus on väärtus omaette, mida võiks hoida. Mis tähendab ka seda, et mitte liiga teha poliitikutele, mitte kuritarvitada seda avatust.

•• Mind ennast häirivad krimisaated, kus jälitatakse mingeid eluheidikuid, purjus inimesi, tiritakse neid kaamerate ette.

Ajakirjanduseetika ütleb, et abitus seisundis inimest ära kasutada ei tohi. Seda tehakse ja see on halb. Me ei saa küll välistada sotsiaalteemade käsitlemist, aga me saame aru rõhuasetusest. Kas rõhuasetus on selles, et näidata viletsust ja seda parandada? Või on rõhuasetus sellel, et jookseme kaameraga juurde, kui inimesel on püksid maas, ja näitame, kuidas ta teeb junni?

•• Äkki on aga eesmärk pigem selles, et irvitades teiste viletsuse üle tunneme ennast ise paremini?

Selline lähenemine aga viibki ajakirjanduse mainet alla.

•• Kas noortest üliõpilastest, kes kandideerisid ajakirjandust õppima, tulevad head ja tugevad ajakirjanikud?

Tulevad, kui me ära ei riku. Ma ei pea õigeks seda, et õpetatakse koos segamini suhtekorraldust ja ajakirjandust. Ma ei ütle midagi halba suhtekorralduse kohta, aga peab olema eraldi ajakirjanduse ja suhtekorralduse identiteet ja see tähendab ka eraldi vastuvõttu.

Eluloolist

Mart Raudsaar

Sündinud 09.11.1973

•• Selle aasta 30. juunil nimetati Mart Raudsaar alates 1. augustist Eesti ajalehtede liidu uueks tegevdirektoriks.

•• Raudsaar on pikaaegne Tartu ülikooli ajakirjandusõppejõud. Töötanud ajalehes Eesti Kirik, ajakirjas Favoriit, Elva linnavolikogus.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare