Link kopeeritud!

MART RAUKAS: Tõu küsimus

 (35)

Presidendiralli jõudmine punkti, kus on asutud pärima millegi hoopis olulisema kui kandidaatide heade kavatsuste kohta, meenutab oma ägedusega olukordi, mil ühiskonnas on klaaritud teatud tõuküsimusi.

 Et seda nähtust mõista, tuleb esmalt tunnistada, et Eesti pole kasvava tõuteadlikkuse suhtes ainuke ega peamine trendikujundaja. Poola rahvusliku valitsuse järjekindel kava tirida avalikkuse ette kõik endised poola soost koputajad tähendab otsust võtta nuhkidelt nende kasvulava. Nagu üks poola kolleeg mulle hiljaaegu kirglikult selgitas, nähakse ohtu eelkõige selles, et pimesi finantsnisale või karjääriredelile orienteeritud endine koputaja võib hõlpsasti sattuda mingite läänest rahastatud kodanikuühenduste või fondide sulgu, kes edumeelsuse loosungite all vargsi rahvusriigi traditsioonilisi väärtusi õõnestavad.

Eesti presidendivalimiste eelvoorus jutustas üks kandidaatidest Eesti Ekspressi vahendusel haarava moraaliteooria selle kohta, kuidas tema KGB koputajaks olek edendas head ning pärssis palju kurja. Teooria vaieldamatu originaalsus aitas kandidaadil pääseda valimiste järgmisse vooru. Ilvese suhtes on asi proosalisem, kuivõrd korduvalt on tõstatatud küsimusi tema CIA agendiks oleku kohta. Samuti on tema suhtes ajakirjanduses esitatud väiteid, et tõe-

näoliselt on tegemist eesti keelt hästi oskava mitte-eestlasega. Ilvese pooldajad on seepeale vastanud, et isegi kui see on tõsi, pole need faktid olulised. Oluline on, et Ilves mõistab ladusalt rääkida mitmeid võõrkeeli ja see avaldab välismaalastele muljet.

Kategooria viga

Kui nüüd küsida lihtrahva kombel, mis inimtõug see koputaja õieti on, et ühiskond ka demo-

kraatia tingimustes selle suhtes tervemõistuslikku ettevaatlikkust peaks ilmutama, siis pole korrektne vastata, et koputajad on mingi kindla ilmavaate või põhimõtete esindajad, keda tuleks ühiskonnaohtlike seisukohtade pärast tõrjuda. See oleks viga või, nagu filosoofid ütlevad, kategooria viga.

Asi seisneb selles, et koputaja on loomult madala hingemustriga inimene, närune tõug, mis küll pürgib, kuid ei sobi igasse ametisse. Kas meile meeldib näiteks mõte kohtunikust, kes oli või on ka praegu tegev nuhina? Ja kas pole tõsi, et vabariigi president peab päris tihti võtma just õiglase kohtuniku rolli?

Moraalifilosoofia, täpsemini öeldes karakteri eetika on selliseid hingemustreid teoreetiliselt analüüsinud ja ajalookirjeldustest ning ilukirjandusest võib lugeda, mis juhtub, kui ühiskond moraalifilosoofide tervemõistuslikke hoiatusi eirab.

Paraku, nagu näitab inimkonna ajalugu, on nõudlus hingemadaluse järele ühtviisi suur nii demokraatia kui ka mittedemokraatia tingimustes ning ühiskondliku hierarhia kõikidel astmetel.

Võttes ühelt poolt arvesse Aristotelese mõtet, et eri tüüpi hingemadalused moodustavad omavahel hästihaakuvaid kooslusi, ja teiselt poolt inglise filosoofi Russelli tabavat tähelepanekut, et äriasutuste, koolide, hullumajade ja muude selliste paikade eesotsas olevatest meestest eelistab üheksa kümnest otsekohesele ja iseseisva mõtlemisega inimesele paindlikku ilalakkujat, saab pikemata selgeks ka mehhanism, mis teed pidi riikide etteotsa aeg-ajalt agent-presidendid tekivad.

Vaadake näkku

Võtame koputajale vahelduseks hävituspataljonlase. Minu vanaonu kirjeldas tüüpilist hävituspataljonlast nõnda: kadedusest raske pilk viinast pundunud näos naabri hästikorrastatud taluõue ning rammusat lehmakarja seiramas. Oli see pilk siis mingi põhimõtte või anarhistlik-vasakpoolse ilmavaate väljendus? Ei, see oli labase tõu ja näruse hingemustri väljendus. Ja kus tahes ametipostil me seda kadedusest rasket silmavaadet kaasajal taas kohtame, peaksime arvestama latentse hävituspataljonlasega.

Kuidas siis presidendikandidaatide suhtes otsustada? Olen varem väljendanud seisukohta, et põhimõttelisi asju ei tuleks üle mõelda, vaid mõnikord otsustada lihtsalt näo järgi.  Näo järgi otsustamist peetakse üldiselt barbaarseks tavaks. Sellega kaasneb arusaam, et kultuurne inimene peab oma otsustusi põhjendama. Ometi on just meie sajandi suuremad filosoofid Levinas ja Wittgenstein väitnud vastupidist.

Loe veel

Nägu on inimese kõige tundlikum organ. Näo iseloomulikus miimikas avaldub hingemuster. Otsa vaatamine kujutab endast põhilist suhtlusakti, mis on aluseks inimlikule üksteise mõistmisele üldse. Ja kas pole nõnda, et kaheldes, kas keegi räägib tõtt või mitte, heidame pilgu ikka just näkku, sest tõde peitub seal.

Inimnäo avatus on sügavalt eetiline ja näo järgi otsustamine põhimõtteliselt õige tegevus. Teatud näoilmed ei võimalda kaksipidi mõistmist ja nende sõnum ei lase ennast vaidlustada.

Ja ehkki see, mida ei saa vaidlustada, pole ka hästi põhjendatav, peitub kogu asja konks lihtsas tõsiasjas, et enamasti on meeletult raske, kui mitte võimatu, sõnadesse panna, mida me välgu sähvatusena näoilmes õigesti taipame.

Rüütel ei oska ehk väga palju keeli. See on tõsi. Kuid ta mõistab rääkida oma rahvaga sama keelt. Vähetähtis pole paljude valijameeste jaoks seegi, et ta on juht, kelle näos pole täheldatud kadeduse rasket pilku ega suunurkades ülbet muiet.

Samal teemal

•• Niisuguste faktidega kokku puutumine ka teadusasutuses, kus käisid välisteadlased, kelle kohta me kõik pidime kirjutama, mis nad rääkisid ja mis nad tegid – selle kirja panemine oli… oli keeruline. Me ju teadsime, kuhu need andmed lõpuks kokku korjatakse.

•• Selle sõnastuse leidmine niimoodi, et ta ühest küljest ei oleks ilmselgelt vale, aga teisest küljest ei oleks vastuolus enda südametunnistusega, oli ka omaette ülesanne. Aga ma arvan, et väga paljud inimesed oskasid nendes olukordades jääda iseenda vastu ausaks.

Jaak Aaviksoo,

Eesti Ekspress 6.4.

•• Nõukogude ajakirjandus ei lakanud kunagi kordamast, et Vaba Euroopa on CIA filiaal. Kuid 1971. aastal lõigati kõik seosed läbi. Kui olid inimesed, kes olid CIA-s tööl ja nad olid ka Vabas Euroopas, siis anti neile valik – kas oled ühes või teises kohas. Kui mina olin Vabas Euroopas, aastail 1984–1993, ei olnud seal enam absoluutselt mingit pistmist CIA-ga.

•• Kuid ma ei imesta, et mõned inimesed käivad ikka ringi ja ütlevad, et ma olen CIA agent. Come on! Just äsja seisis jälle Õhtulehes, kuidas Ilves peab seletama oma seoseid CIA-ga. Mul ei ole midagi seletada. See on stampides mõtlemine.

Toomas Hendrik Ilves,

Eesti Ekspress 13.4.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare