Link kopeeritud!

MART RAUKAS: Ühe näoga Janus

 (210)
MART RAUKAS: Ühe näoga Janus
----

Poliitik on kultuuri produkt. Poliitiku klassikalist võrdkuju – mitme näoga Janust – hakkavad välja vahetama tegelased, kel pole õiget tegu ega nägu.

Tänapäeval kuuleb lääne poliitikuid rääkimas valdavalt isikupäratut ja hägust keelt. Nende suudest jõuab avalikkuse kõrvu väheveenev ning nõutuks tegev jutt, milles korduv demokraatia kaitsmise teema ei küündi varjama tegelikke huvisid, mille järgi isikuid ja riike lahterdatakse sõpradeks või vaenlasteks.

Ehk ei vääriks see vormikohane isikupäratus rohkemat tähelepanu, kui poliitikud ei rüütaks avaldusi vormi, mis on tüüpilised moraalihinnangutele.

Kui neid esitatakse kirglikkusega, millega kaitstakse kõige olulisemaid väärtusi oma elus, tunneme me nõutust ja küsime: on demokraatia äkki üks nende seast? Õiglus küll. Õigluseta pole elu ega asu. Õigluseta ühiskond ei erine suurest röövlijõugust, nagu tähendas püha Augustinus, ning seepärast on õiglus märksa olulisem kui vabadus, vendlus või võrdsus.

Kas pole õigluse keskne roll ka põhjus, miks meie tegevus tema kaitseks on pigem spontaanne kui eelistusi kalkuleeriv? Taeva poole karjuv ülekohus võib muuta lamba lõviks, nii et ta sööstab pikemalt mõtlemata lahingusse.

Small talk ja tikuleivad

Poliitik käitub väliselt samamoodi: kirg ja sagedus, millega ta demokraatia puudumise jälle jututeemana üles võtab, meenutab moraalselt tundlikku inimest, kes Aristotelest parafraseerides ei saa jätta vihastamata seal, kus moraalne inimene peab vihastama.

Paraku on meie moraalikangelase ja poliitiku vahel vägagi suur erinevus.

Vaadake, mida ma silmas pean: kui moraalne inimene vihastab, siis on isiku loomuses ja situatsiooni loogikas midagi sellist, mis tingib säärase loomusega isiku reageeringu analoogilises olukorras.

Kui me näiteks ütleme, et süütute tsiviilelanike tapmine on kuritegu, siis ei saa see kuritegu olla suurem või väiksem sõltuvalt sellest, kas sooritajad on olnud meie sõbrad või on see pandud toime meie sõprade vastu. Ei, süütute tsiviilelanike mõrvamine on kõikjal ja alati vihastamisväärne kuritegu!

Näete, seal nad juba seisavad – ühe teatud suurriigi saatkonna ees plakateid käes hoides ja karjudes: “Lõpetage süütute elanike tapmine!”, “Teie sõdurid on mõrtsukad!” Poliitikud ja intelligendid käsikäes tudengiorganisatsioonide ning mittetulundusühingute aktivistidega – reageerimas jälestusväärsele olukorrale. Suurepärane!

Aga mõni päev hiljem märkan ma osa tuttavast seltskonnast juba ühe teise suurriigi saatkonna ees. Sisenemas kaunistatud esiuksest, et osa saada suursaadiku vastuvõtust, kus domineerivad small talk, tikuleivad ja diplomaatilised naeratused stiilis: me oleme informeeritud.

Lubadused, sõprus, suhted...

Miks te viibite seal sees – tikuleib käes? Miks te ei hoia käes plakatit? Kas te pole siis kuulnud, et ka selle suurriigi okupatsiooniväed panid hiljaaegu toime 50 süütu tsiviilelaniku tapmise, kellest enamiku moodustasid naised ja lapsed?

Kas te ei tea, et mäekuru, kus see tapmine aset leidis, ei asu eriti kaugel tollest mäekurust, kus toimus esimene veresaun, mille vastu te nõnda ägedalt protestisite?

Milles, tahan ma teada, on erinevus? Ka te ei taju, et tikuleiva ork sulgeb teie ühe suupoole ning suursaadiku naeratus teise?

Tulles selle küsimusega kogenud poliitiku ette, kuulen õpetlikku vastust: “Poliitikas – erinevalt eraelust – ei vali me sõpru ise, sõbrad annab meile maailmas valitsev karm reaalsus. Kui me peame olema kellegi sõber, siis käitugem nagu sõprus- ja lähisuhted kohustavad!”

Lubadused, kohustused, sõprus, lähisuhted! – jällegi moraliseerib poliitik moraalikeelt kasutades. Päris vale tema jutt pole: moraalireageeringute varieerumist sõltuvalt lähisuhetest peetakse üldjuhul normaalseks. Sest moraal puudutab inimest ning on loomulik, et oma lähedaste ja sõprade vääratustele reageerime me mõneti teisiti kui võõraste omadele.

Kus asub aga piir, mille ületamisel oleks tegu silmakirjalikkuse või topeltstandarditega ning mida ei suuda õigustada mingid lähisuhted?

See on keeruline, kuid eluliselt vajalik küsimus, sest me peaksime hoiduma kaabakate õlale patsutamast.

Ehk võimaldab alljärgnev lihtne tähelepanek selles küsimuses selgust saada.

Loe veel

Ükski moraalne reageering ei ole pelgalt reageering faktidele. Reageeringu teeb moraalselt relevantseks hinnang, mille me olukorrale langetame ja selle valguses reageerime.

Kui poleks seda vahelüli hinnangu näol, oleks protestiv poos lihtsalt kehaline liigutus. Ometi on ilmne, et protestiks avatud suu ja üles tõstetud rusikad pole sama, mis õhtune haigutus või virgutav käteringutus.

Karjuv ebasümmeetria

Moraalne inimene hindab asju õigesti ja reageerib adekvaatselt. Mõrv jääb mõrvaks ning seda peab hinnatama kui mõrva, sõltumata meie lähisuhtest selle toimepanijaga.

Ebamoraalne inimene teeb neist vähemalt üht asja valesti, kusjuures topeltstandard liigitub pigem vale hinnangu ning silmakirjalikkus valesti reageerimise erijuhuks.

Millised tahes ka poleks moraalitsemise defektid, paikneb karjuv ebasümmeetria nende seas. Seepärast on moraalitsemist enamasti ka ebaesteetiline kogeda. Moraalitsemine on nagu samaaegne raev ja rahulolu – väljendatuna üks ühe, teine teise näopoolega. Miski, mida on ebameeldiv vaadata ja mis jääb kaugele moraalse inimese nägu mõnikord hingestavast terviklikkusest.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare