MART SAARSO: Milleks meile Antarktika?
Septembris Varssavis toimunud Antarktika lepingu iga-aastasel konsultatiivkohtumisel sai Eesti Antarktika ekspeditsiooni kava rahvusvahelise heakskiidu ja poolehoiu osaliseks. Meisse suhtutakse kui tõsiseltvõetavasse, väikesesse aga tublisse partnerisse.
Selle aasta 19. märtsil toimus Teaduste Akadeemia Polaaruuringute Komitee koosolek, mille peamiseks teemaks planeeritav Eesti Antarktika ekspeditsioon. Heakskiidu sai plaan alustada Antarktika uurimist oma lipu all ja oma jõududega. Projekti avalikustamisele järgnes võrdlemisi terav “diskussioon” internetis – milleks seda vaja on?
Meenutagem, et Antarktise avastas 28. jaanuaril 1820.a. meie kaasmaalane, Saaremaalt Pilguse mõisast pärit baltisakslane Fabian Gottlieb von Bellingshausen, kelle laeva meeskonda kuulusid munsterrolli järgi ka eestlased. Alates 1957. aastal välja kuulutatud Rahvusvahelisest Geofüüsika Aastast kuni viimase ajani on Eesti teadlased ja logistiline personal osalenud Antarktika uurimisel. Taasiseseisvumisega lakkas suurriiklik finantseerimine ja sellega seoses ka mastaapsed polaar- ja mereuuringud. Ometi on Eesti riigis alles vastav traditsioon, kompetents ja põhjendatud soov taastada mere- ja polaaruuringud kui osa rahvuskultuurist, nüüd juba oma jõuga ja oma lipu all.
Lõunas selgub tähtsaim. Antarktika roll illustreerimiseks globaalse kliima kujundamisel võib kujutada ette Maad kui hiiglaslikku mootorit, mille jahutussüsteemi moodustavad Antarktika ja maailmaookean, mille alalises liikumises vesi on “jahutusvedelik”. Süsteemi kaks peamist “jahutusvee pumpa” on Rossi ja Weddelli mered. Esimene on ka planeeritud meie ekspeditsiooni töörajoon. Kliimamuutuste prognoosimisel on Antarktika uuringutel võtmeroll, kuna just selles maailmajaos avalduvad muutused varem ja reljeefsemalt. Meenutagem hiljutisi uudiseid anomaalselt suurte jäämägede eraldumise kohta elfiliustike küljest või osooniaugu pooldumist. Maailma teaduse üheks enim kõneainet pakkuvaks teemaks on lähiaastatel toimuv 3,7 km paksuse jääkilbi läbipuurimine Vostoki järve kohal. Seda sündmust võib julgelt võrrelda inimese jõudmisega kuule.
Antarktika leping sõlmiti 1959.a. Washingtonis algselt 12 riigi poolt ning selle peamiseks sisuks on territoriaalsete nõudmiste tähtajatu külmutamine ning 60-ndast lõunalaiusest lõunasse jääva maismaa ja šelfiliustike kuulutamine rahvusvahelise teadusliku koostöö objektiks, kus on keelatud igasugune militaarse suunitlusega tegevus. Eesti liitus Antarktika lepinguga 45. riigina 17. mail 2001.a. Tänaseks on lepingule lisandunud 1991.a. Madridis sõlmitud Keskkonnakaitse protokoll, mis kehtestas selles maailmajaos üliranged keskkonnakaitse reeglid ning Antarktika Mereliste Elusressursside Kaitse Konventsioon, säilitamaks lõunamandrit ümbritsevate merealade unikaalne looduslik tasakaal ning puhtus. Nimetatud rahvusvahelised kokkulepped moodustavad nn Antarktika lepingu süsteemi, kus igal riigil on otsuste vastu võtmisel üks hääl.
Osalus annab hääle. Konsultatiivse lepingupoole staatust saab taotleda riik, kes on näidanud üles aktiivset huvi Antarktika uurimisel, avades seal uurimisjaama või lähetades ekspeditsioone. Neid on tänase seisuga 27, nende hulgas näiteks ka Soome ja Bulgaaria, kellel on mõlemal oma polaarjaam.
Väikesel riigil on oma tuntuse tõstmiseks ja enda kehtestamiseks maailmas mitmeid mooduseid. Osalemine rahvusvahelises Antarktika uurimises teadvustub märksa kitsamates ringkondades kui võit lauluvõistlusel, kuid nendes, kes määravad tuleviku maailmapoliitika. Antarktika lepingu süsteem on omamoodi tuleviku globaalpoliitilise praktika taimelava. Arutlused nafta või kivisöe varude jätkumise kohta kaotavad igasuguse mõtte, kui lõpevad primaarse tähtsusega loodusvarad – inimeksistentsiks kõlblikud kliima ja keskkond. Iga tulevikku vaatava riigi, sõltumata tema suurusest, loomulik tahe peaks olema neis küsimustes oma seisukoht maksma panna. Arvestatakse nendega, kes annavad ka oma suurusele vastava panuse inimkonna ühistesse püüdlustesse.
Ekspeditsioon on nii rahvusliku loodusteaduse arengut toetav kui poliitiline ettevõtmine, mis loob võimaluse Eestile konsultatiivse lepingupoole staatuse taotlemiseks Antarktika lepingu süsteemis. Liitumine NATO-ga annab meile sõjalise julgeoleku garantii, Antarktika lepingu süsteem on võimalus osaleda globaalse keskkonna julgeoleku tagamisel. Meie põhjanaabrite Antarktika programm algatati riigi poliitilise juhtkonna poolt. Soome ja Rootsi polaarjaamade vahel on 150 meetrit, tehakse koostööd, kuid kahe jaama ühendamine pole iial kõneaineks olnud. Töötame selle nimel, et uutel maailmakaartidel oleks punkt, mis tähistab Eesti polaarjaama, meie kohalolekut lõunamandril.
