MART USTAV: Tartu Ülikoolil peab olema rahvusvahelist mõõdet
Austatud kuulajad!
Tartu Ülikool tähistab tänase aktusega oma asutamise 375ndat aastapäeva. Millist sündmust peaks lugema otsustavaks ülikooli tegevuse alustamisel? Oli see allkiri ülikooli asutamise ürikule, oli see raha eraldamine õppe- ja teadustegevuse alustamiseks, oli see professorite palkamine või õpperuumide leidmine?
Kõik ülalnimetatu ja veelgi muud oli kaheldamatult tarvilik tingimus ülikooli tegevuse alustamiseks. Aga ma usun, kõik te nõustute, et ülikool algas siis kui esimesed üliõpilased immatrikuleeriti üliõpilaste nimekirja. Kes oli siis see kõige esimene, Universitas Dorpatensise üliõpilane, kes võis uhkusega öelda – minust saab alguse ülikool?
Selle mehe nimi oli Benedictus Bacius, rootsikeelse nimega Bengt Baaz, Smålandist. Tema on tudeng, kelle kohta ei ole võimalik rakendada meie armastatud kirjandusklassiku parafraseeringut – kui Bengt Baaz Smålandist Tartu Ülikooli jõudis olid loengud juba alanud.
Ei olnud, temast need algasid ja on vahelduva eduga kestnud 375 aastat hoolimata sõdadest, rahutustest, võimuvahetustest ja katkust. Bengt Baaz oli kaheldamatult üle keskmiste vaimsete võimetega inimene, sest temast sai kunigas Karl X Gustavi õpetaja - vaevalt palkas kuningakoda kehva õpetajat tulevast kuningat õpetama…. Äkki peaksid tudengiorganisatsioonid mõtlema sellele, et jäädvustada tudengite olulist rolli ülikooli toimimise pikas ajaloos?
Tartu Ülikoolis on õppinud ja selle lõpetanud suur hulk inimesi. Ülikooli ajaloos eristame me ”Rootsi aega”, „Saksa-Vene aega”, „Vene aega” „Eesti aega”, „Kommunismi ehitamise aega” ja praegust „Uut Eesti aega”.
Ülikool on oma eksistentsi kindlustamiseks või jätkamiseks pidanud alati maksma lõivu – lõivu tuli maksta Jumalale ehk ideoloogiale, lõivu tuli maksta kuningale ehk valitsustele. Aga tähtis oli see, mis jäi akadeemilisele kogukonnale – võimalus õppida, võimalus õpetada, võimalus teha teadust ja luua midagi olulist, mida keegi teine teha ei saanud.
Me teame suhteliselt vähe teaduse tegemisest Universitas Dorpatensises. Kaasaegses mõistes ei olnud sel ajal loodusteadusi - ei maksa unustada, et sel ajal hakkasid alles tekkima esimesed arusaamine sellest, milliselt on asjad looduses korraldatud. Alles eelmisel sajandil oli Mikolai Kopernik postuleerinud heliotsentrilise maailmasüsteemi idee, 32 aastat enne Tartu Ülikooli asutamist põletati tuleriidal Giordano Bruno, kes väitis et universum ei ole loodud, vaid eksisteerib igavesti.
Hoolimata sellest, me võime üpris kindlalt väita, et ülikool tõi siia Euroopa südamest kaugesse kanti humanismi printsiibid, akadeemilise mõttelaadi ja uurijavaimu.
Keiserliku Tartu Ülikooli aegadel oli selle areng mõjutatud paljus tolleaegse Saksamaa ülikoolide kasvandike poolt, vähemalt 19. sajandi esimesel poolel. Teisel poolel oli oluline osakaal professoritest Moskva ja Peterburi ülikooli kasvadikel.
Eesti rahva Tartu Ülikool alustas 1919. aastal praktiliselt täielikust nullist, kuid paarikümne aasta jooksul loodi tugev professuur, kes teise ilmasõjas kandis suuri ja olulisi kaotusi nii hukkunute kui mujale emigreerunutena.
Sellele järgnenud Nõukogude aeg ja ülikooli lähiajalugu on meile paremini mõistetav –neile, kes selle aja läbi elasid. Meil paljudel on vahetu kaemus sellest ajast. Hoolimata selle võimu ideoloogilisest püüdlustest, õnnestus ülikooli akadeemilisel perel tegutseda oma erialal ja luua Eestis uued teadussuunad.
Veelgi olulisem Ülikooli jätkamise seisukohast oli inimeste õpetamine ja koolitamine. Tänu sellele on olemas praegune Tartu Ülikool. Eks me kõik pidime selle nimel maksma lõivu ja pidime tegema kompromisse.
Aga ma usun see oli põhjendatud sellega, et jätkuks akadeemiline teadustegevus. Need inimesed, kes selliseid kompromisse ei teinud langesid paratamatult repressioonide ohvriks, kaotasid oma töö või oma elu nagu see juhtus Jüri Kukega.
Tartu Ülikool pidi olema nõukogude ideoloogia levitamise ja rakendamise kohaks. Võimu repressioonide kampaaniad ei läinud mööda Ülikooli töötajatest ja üliõpilastest. Võimu ja Vaimu suhe Ülikooli ja valitsejate vahel on alati olnud keeruline ja delikaatne. Ülikool on alati järginud paljus eksistentsialismi printsiipe – jääda inimeseks igas olukorras ja igas olukorras käituda nii, et ei tehtaks halba teistele.
TRÜ Keemiaosakonnas, kus mina õppisin, olid suhteliselt sagedased kohtumised õppejõududega – toimusid nn. vestlusringid. Seal ei räägitud niivõrd erialast, vaid arutati võimu ja vaimu suhet ühiskonnas.
Mul on hästi meeles kolm meie kursuse tudengite kohtumist Viktor Palmiga. Tema suurim etteheide nõukogude süsteemile oli, et see võimaldab võimu juurde pääseda inimestel, keda ta nimetas poolintelligentideks. Poolintelligendid olid tema määratlusel sellised inimesed, kes alaväärsuskompleksist tingituna püüdlevad võimu juurde, et kompenseerida oma erialast ebakompetentsust poliitilise hüperaktiivsusega. Selline ametliku võimu ja ideoloogia hinnang muutis paljude noorte inimeste mõttemaailma.
Kõigil Tartu Ülikooli vilistlastel on oma isiklik lugu oma ülikooliaastatest. See sisaldab seda rõõmutunnet kui nägid oma nime tudengite nimekirjas, tekli saamist, esimesi loenguid ja praktikume ning raskeid momente õpingutes.
Iga kord kui ma astun sisse Keemiahoonesse tuleb mulle meelde tudengiaeg – seda ei põhjusta niivõrd hoone ise kui selle lõhn. Mul tuleb meelde see esimene päris minu katse neljanda korruse ruumis 414, mulle tuleb meelde esimene teadustöö, kuhu ma saadud tulemused üritasin kokku kirjutada. See oli meile kõigile tudengiks olemise aeg ja inimeseks saamise aeg. Esimene armastus, esimene suhe, esimene oluline otsus inimese elus ja oma eesmärkide sättimine.
Aga me olime siis ka ülikooli arengus oluliste sündmuste tunnistajateks. Kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel tekkisid Tartus tugevad orgaanilise keemia, füüsikalise keemia ja bioorgaanilise keemia uurimissuunad. Tekkisid uued uurimissuunad füüsikas, bioloogias ja teistes loodusteadustes.
Eriliselt tahan ma peatuda kaasaegse molekulaarbioloogia tekkel Tartu Ülikoolis. Kaasaegse molekulaarbioloogia rajajaks meie ülikoolis ja Eestis tuleb üheselt pidada Artur Lindu. Ta lõpetas Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna ja ta tahtis saada kirurgiks.
Loodusel olid temaga aga teised plaanid - tal oli allergia kummilateksi suhtes ja seetõttu ei olnud tal võimalik kirurgina tegutseda. See viis ta Biokeemia kateedrisse, kus ta hakkas tegelema teadusega ja kaitses teaduskraadi. Molekulaarbioloogia alane uurimistöö algas Keemiahoone 4 korruse ruumis 414, tudengite praksiruumi tagumise laua seinapoolsel küljel, kus Artur ja mõned temaga liitunud tudengid hakkasid eraldama ja uurima ribonukleiinhappeid.
Üheks tudengiks seal rühmas oli Richard Villems, hiljem lisandusid Mart Saarma, Andres Metspalu ja paljud teised. Sellest väikesest grupist on välja kasvanud Eesti Biokeskus, TÜ Molekulaar- ja Rakubioloogia Instituut, TÜ Tehnoloogiainstituut, rääkimata arvukatest biotehnoloogia firmadest.
See alul väike ja väeti rühm on tõstnud molekulaarbioloogia üheks juhtivaks teadussuunaks Eestis. Ma olen kindel, et paljudel praegu õilmitsevatel erialadel on sarnane lugu jutustada, kuidas praktiliselt mitte millestki suudeti püsti panna tegevus, mis jätab märgi teadusesse, ülikooli ja Eesti ajalukku.
Ma olen piisavalt noor selleks, et mitte mäletada TÜ 300 ja 325ndat aastapäeva, aga ma olen piisavalt vana selleks, et mäletada Tartu Ülikooli 350. aastapäeva tähistamist.
Rektor oli siis Arnold Koop, valitsus koosnes kommunistidest, kogu elu juhtis NLKP, aga mingil põhjusel otsustati tähistada Rootsi kuninga poolt asutatud ülikooli sünnipäeva. Ma mäletan tõrvikutega rongkäiku, kogunemist Raekoja platsil, tulevärki, mul oli peas seesama tekkel ja pidu oli vägev.
Ma olin selleks ajaks juba 10 aastat TRÜ vilistlane, olin kaks aastat teeninud sõjaväes, olin abielus, meil oli kolm tütart, kaks aastat olin töötanud Tallinnas Küberneetika Instituudis, seejärel tulnud tagasi ülikooli, uurinud molekulaarbioloogia uurimisrühmas bakteri ribosoomis RNA ja valgu interaktsioone, kaitsnud oma teaduskraadi ja mul seisis ees nädala pärast sõit Rootsi, Uppsala Ülikooli stazheerima – praeguses mõistes järeldoktorantuuri.
See oli minu esimene sõit välismaale. Ja siis nädal hiljem seisin ma Dag Hammskjöld Väg’il Uppsala Ülikooli Biomeditsiinikeskuse ees ja ma ei uskunud oma silmi – ma olin saanud täieliku kultuurishoki.
BMC oli kümnest viiekorruselisest laborihoonest omavahel kahekorruseliste ühendustega hoonete kompleks, mis oli pea nelisada meetrit pikk. Mis mind veel hämmastas – neis lugematutes laborites askeldasid inimesed ja nad tegid teadust! Neil olid aparaadid ja töövahendid. Ma olin nagu poisike, kes magusanäljas on kätte saanud shokolaadikarbi. Ma tõepoolest nautisin iga hetke sellel perioodil ja kuigi hiljem olen ma näinud veel suuremaid ja võimsamaid keskusi, jääb Uppsala BMC mulle alatiseks meelde. Ta ei saagi mul ununeda, sest siiani uurin ma papilloomiviirusi, mille uurimisega ma alustasin Uppsalas.
Tagasi Eestis olles tekkisid kohanemisraskused - majandus ei olnud suuteline toetama tipptasemel teadust. Puudusid ensüümid, isotoobid, aparaadid. Richard Villems alustas Eesti Biokeskuse loomisega, 1986. aastal see loodi ja Moskvast eraldati 6 miljonit kuldrubla – tolles vääringus 10 miljonit dollarit aparatuuri ostmiseks!
Toonane ülikooli prorektor Ants Kallikorm kirjutas ajalehes – tegu on sajandi investeeringuga ENSV teadusesse. Ja tegevus käivitus – me ei saanud kogu raha ära kasutatud, enne kukkus kokku Nõukogude Liit, aga sellel investeeringul on olnud kaheldamatu mõju bioteaduste arengule Eestis. Samasugune efekt on kirjeldatav füüsika arengus, kuigi seal saadi ressursid teisel kujul.
1992. aasta mais helistas Richard Villems mulle Cold Spring Harbourisse. See labor asub Long Islandil New Yorgi lähedal. Selles laboris töötasid Jim Watson, Arthur Hershi, Barbara Maclintock, Rich Roberts – kõik Nobeli preemia laureaadid. Richard tegi ettepaneku kandideerida Tartu Ülikooli professoriks. Eesti on vaba, endine teaduse ja hariduse süsteem on lammutatud, ehitamisel on uus, mis on loodud Põhjamaade ja USA eeskujul.
Ma pean ütlema, ma kahtlesin – sest mul oli siis võimalus töötada maailma tipplaboris. Ma küsisin, kas tööd ja teadust Eestis teha saab? Saab ja peab - kui ise mees oled, ütles Richard!
Ja nii ma siin olen – juba viimased 15 aastat. Samasugust lugu saavad teile rääkida paljud inimesed, kes töötavad Tartu Ülikoolis. Meie tööd ja tegemised loovad aluse Ülikooli edasisele arengule, uute tudengite õpetamisele, uute teadussuundade loomisele. Nii nagu õppejõud Rootsi, Vene, Eesti ja Nõukogude ajal tegid oma tööd pühendumuse ja sihikindlusega, teeme ka meie.
Meil on tegelikkuses unikaalne ajalooline võimalus viia Tartu Ülikool sellistele tasemele teaduses, kuhu meie eelkäijad lihtsalt ei saanud seda viia. Selle oluliseks põhjuseks on fakt, et Eesti on osa vabast maailmast!
Meie ees on avatud kõik võimalused muutuda tõeliselt rahvusvaheliseks ülikooliks, mis panustab mitte ainult Eesti rahva tegemistesse õpetamise, teaduse või ühiskonna teenimise kaudu, vaid omab kõiki võimalusi teha oluline kontributsioon kogu maailma teadusesse.
Selleks peame me muutma Tartu Ülikooli kohaks, kus inimesed kogu maailmast saavad teha akadeemilist karjääri. See tähendab, siin soodustatakse erineva rahvusliku päritoluga inimeste õppimist – olgu ta eestlane, tatarlane, venelane, hiinlane, soomlane, rootslane või kes iganes – tal on võimalik õppida Tartus, Eesti Rahva Tartu Ülikoolis.
Siin saavad tööd professorid, teadurid ja tehnilised töötajad üle kogu maailma, sõltumata nende rahvuslikust päritolust või kodakondsusest. Teistest riikidest ja rahvustest inimesed toovad kaasa oma kultuuri ja omandavad selle kasuliku, mis meil neile pakkuda on. Selles osas võiks meile eeskujuks olla USA, kes on loonud head tingimused maailma ajupotentsiaali kasutamiseks oma riigi ja rahva arenguks.
Ma kuulen hirmunud hõikeid – mis saab eesti keelest ja rahvusülikoolist. See jääb alles ja kestab igavesti, seniks kuni kestab eesti rahvas.
VIVAT ACADEMIA!
