MÄRT VÄLJATAGA: Head mehed halval ajal
Seda muidugi tingimusel, et enne 4. novembrit ei juhtu midagi ootamatut: terroriakti Ameerika vastu, Ameerika rünnakut Iraanile või ränka prohmakat kolmapäevasel televäitlusel.
Seekordsetel valimistel on vastamisi kaks silmapaistvat isikut. Ühelt poolt eksootilise peretaustaga karismaatiline kõne- ja kirjamees, elegantne, ühtaegu messialik ja pragmaatiline endine juuraprofessor Barack Obama. Teisalt sõjaväelase peres kasvanud ja Vietnamis sõjavangis olnud kangelaslik, temperamentne ja kõrge aukoodeksiga isepäine konservatiiv John McCain, kes 2000. aastal vabariiklaste sisekonkurentsis George W. Bushi vastu presidendikandidaadiks pürgides pidi taluma parteimasinavärgi alatuid trikke. Mõlemad on üritanud ajada üldiselt mõõdukat joont, tõusta parteiliinist kõrgemale, vältida poriloopimist.
Väiksem tegelik toetus
Paraku on karta, et tegelik valimistulemus hoopis süvendab Ameerika sisemist lõhestatust. Nimelt võib Obama praegune küsitlusedu osutuda illusoorseks nn Bradley efekti tõttu. Bradley efekt tähendab seda, et USA-s kaldub neegerkandidaadi1 valimistulemus olema valimiseelsest küsitlusest ligi 7% viletsam. Nähtus on nime saanud Los Angelese kunagise neegerlinnapea Tom Bradley järgi, kes 1982. aastal kandideeris California osariigi kuberneriks. Ta kaotas, kuigi küsitlused näitasid soliidset edu vastaskandidaadi ees. Sama stsenaarium on kordunud ka hiljem: valged valijad kipuvad küsitlustes oma rassisallivust paisutama, nende tegelik käitumine ei ole aga nii liberaalne. Seetõttu tuleks valimistulemuse etteaimamiseks lahutada Obama praegusest eduseisust umbes 7%.
Niisiis võib valimistulemus kujuneda vägagi tasavägiseks. Kui määravaks saavad üksikhääled ning tärkavad võltsingukahtlused nagu 2000. aastal, siis pole vägivaldki välistatud. Vabariiklaste viimase nädala valimiskoosolekute õhkkond on mõnikord läinud väiklaselt agressiivseks, nii et reedel pidi McCain ausameelse mehena oma pooldajaid korrale kutsuma ning selgitama, et Obama ei ole antikristus, salamuslim ega terrorist. Obama napp kaotus võib jälle kaasa tuua rassirahutusi.
Tõsi küll, paistab, et algusjärgus raske majanduskriis ei loo soodsat pinda rassi- ja sooküsimustele keskenduvale või kandidaatide iseloomu ja kahtlasi sidemeid ründavale paranoiapoliitikale. Olulisem teema on see, kes tuleks paremini toime USA rahanduse päästmisega, ja siin on Obama jahedal intellektuaalsusel eelis McCaini temperamendi ees. Kuid suurejoonelisi sotsiaalprogramme Obamal ette võtta ei õnnestu, sest ta saab Bushi valitsuselt päranduseks hiiglasliku võlakoorma.
Sõjaväelase perest pärineva McCaini südameasjaks on rahvuslik julgeolek. Vietnami sõja kogemuste tõttu on talle vastuvõetamatu Iraagist häbiga taandumine. McCain aga usub üldisemaltki, et rahvusvahelised probleemid on lahendatavad sõjalise jõuga, ja ta ei kõhkle preventiivsete rünnakute ees, kui tajub ohtu Ameerika julgeolekule.
Vabariiklaste parteil on kolm tugisammast. Evangeelsed kristlased, kelle pahameele on McCain oma ütlemistega pälvinud. Neile meeldimiseks pidi ta tooma mängu nelipühilase taustaga Alaska kuberneri Sarah Palini. Teiseks, riigi regulatsioone ja makse vastustavad äriringkonnad, keda on aga praegu hea kujutada finantskrahhi süüdlasena – mis saanuks näiteks siis, kui Bushi plaan sotsiaalkindlustus erastada olekski läbi läinud? Kolmandaks, väike neokonservatiivide kildkond, kelle soov relva jõul demokraatiat kehtestada ja Lähis-Ida poliitilist maastikku ümber korraldada tõi kaasa Iraagi sõja ning USA üleilmse mõjujõu drastilise vähenemise. McCaini lähenemisviis näib olevat märksa realistlikum, pigem rahvuslike huvide kui aadete keskne.
Taganemiskindrali töö
Kuigi Obama on Iraagi sõjale algusest peale vastu seisnud ning lubanud presidendiks saades sealt väed 16 kuuga ära tuua, on kahtlane, kas see tal esimese ametiaja jooksul korda läheks. Temagi ei saa endale lubada, et taandumist peetaks kaotuseks.
Mõlema kandidaadi puhul on väga sümpaatne, et nad on järjekindlalt kritiseerinud praeguse valitsuse võimukuritarvitusi, esmajoones sõjavangide piinamise lubamist. 72-aastane McCain on selles küsimuses olnud oma parteikaaslaste seas üsna üksi. Ühtlasi ei tasu ka Obama võidu korral loota, et kedagi karistataks Iraagi sõja õigustuseks fabritseeritud valede, tõerääkijaist riigiametnike tagakiusamise, piinamiste sanktsioneerimise, Genfi konventsiooni rikkumise ja ebaseaduslike pealtkuulamiste eest. Ameerika moraalse uuenemise lootus – Obama põhisõnum – kardetavasti ei täitu.
Niisiis valitseb nende valimiste puhul kummaline olukord. Kui tavaliselt tuleb valida kahe halva kandidaadi vahel, siis nüüd on valik pigem hea ja veel parema vahel. Vastamisi on kaks põhimõttekindlat, võimekat ja ausameelset poliitikut. Aga nende riigi mõjujõud on langemas ning seetõttu omandab tähtsuse hoopis see, kummast saab parem taganemiskindral. Kummagi kandidaadi loomulaad sellesse rolli hästi ei sobi. Muutusi lubava ja lootusi õhutava Obama käsi hakkavad siduma majanduskriis, raevukate parempoolsete obstruktsioon ja Ameerika rahvusvahelise mõjujõu vähenemine. Auküsimust kõrgelt hindava McCaini tõlgendus Vietnami sõja kogemusest aga sunnib teda isegi kodumaise opositsiooni kiuste võitlema võidetamatuid sõdu.
1 Selgitus sõnatarvituse kohta: Selle üle, kas mõni väljend on halvustav või mitte, ei saa otsustada üksnes väljendi pruukijad, vaid eelkõige need, kelle kohta väljend käib. Sõna “neeger” solvava värvingu üle on seega kõige pädevamad otsustama neegrid, kelle emakeel on eesti keel. Kui nende enamus tunneb end solvatuna, tasuks tõesti kaaluda sõnast loobumist.
