MÄRT VÄLJATAGA: Ideoloogia – hajus, kuid endiselt vältimatu
Need, kes armastavad mõtteteri koguda, on kindlasti oma kaustikusse üles tähendanud ühe vana palve: “Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust nende vahel vahet teha.”
Kentsakal kombel omistatakse meil selle autorsus sageli ameerika kirjanikule Kurt Vonnegutile. Tõepoolest, Vonneguti romaanis “Tapamaja, korpus viis” ripub see lause raamituna peategelase Billy kabinetis. Selles seigas ei puudu oma iroonia, sest niisuguses sõnastuses esinev meelekindluspalve on tuntud eelkõige Anonüümsete Alkohoolikute vaimse relvastuse osana. Sinna on see omakorda jõudnud teoloog Reinhold Niebuhri kaudu, kuid palve kaugemad juured ulatuvad tagasi vähemalt 5. sajandisse ja Boethiuseni. Meie kirjanduskultuuris on levinud sarnase mõtte poolikum variant Paul-Eerik Rummo “Saatja aadressist”: “Nüüd anna jumal jaksu joosta juhuste sajus/ ja ära tunda paratamatus paljude hulgas/ kes teevad jõuga ette tema näo.”
Niihästi klassikaline meelekindluspalve kui ka Rummo versioon soovivad seega, et me oskaksime eristada võimalikke ja võimatuid asju. Teine inimelu keskne küsimus, millega kumbki palve küll rinda ei pista, oleks: mis on tähtis ja väärtuslik? Lõppude lõpuks, kas on ikka tarvis muuta kõiki asju lihtsalt sellepärast, et ma neid muuta saan? Või kas mõne muudetamatu asjaga leppimine vajabki erilist meelekindlust? Ma võin muuta oma soengut, aga see ei nõua julgust, ma ei saa muuta oma pikkust, aga sellega leppimine ei nõua meelekindlust.
Vahetegemine tähtsal ja tühisel
Niisiis lisaks paratamatu ja võimaliku eristamise võimele, julgusele ja leplikkusele võiks Jumalalt paluda veel võimet tähtsatel ja tähtsusetutel asjadel vahet teha. Professionaalne lektor üritaks nüüd joonistada kahemõõtmelisele tahvlile kolmemõõtmelist skeemi, mille telgedeks on võimalikkus-võimatus, tähtsus-tühisus, vaprus-leplikkus.
See ruum ei hõlma üksnes inimese isiklikku elu. Nendesamade koordinaatidega tuleb arvestada ka kollektiivses elus ehk poliitikas. Kuid mis on see, millest sõltub ühiskonna võime muudetavatel ja muudetamatutel, tähtsatel ja tühistel asjadel vahet teha? Seda asja võiks nimetada ideoloogiaks. Ühiskondlikud ja poliitilised ideoloogiad piiritlevad meie kujutlusruumi ja valikuvõimalusi. Nad määravad ära, millised eesmärgid on teostatavad ja järgimisväärsed. Samas lähevad ühiskonnaliikmete eesmärgid sageli omavahel vastuollu ja tõsiasja, et poliitiline vastane peab teostatavaks ja soovitavaks hoopis vastandlikke eesmärke, annab siis seletada ideoloogiliste silmaklappidega: ükskõik, kas vastane ise usub sellesse, mida ta räägib, või mitte – igal juhul ei põhine tema ideed sellel, kuidas asjad on, vaid neid moonutavad teatud huvid: kasuahnus, võimujanu ja muud surmapatud.
Nobeli auhinna pälvinud füüsik Steven Weinberg on öelnud umbes nii: “Nurjatud inimesed on alati kurja teinud, kuid selleks, et sündsad inimesed hakkaksid kurja tegema, läheb juba tarvis religiooni.” Omalt poolt võiks lisada: “... või ideoloogiat.” Mida siis kujutab endast ideoloogia, mis suudab panna inimesi isegi nende loomuse- ja huvidevastaselt tegutsema?
Ideoloogia avaldub sageli sellena, et juhuslikke, ajaloolisi ja hiljutisi asju püütakse kujutada paratamatute, looduslike ja põlistena. Näiteks rahvused tänapäevases mõttes kujunesid välja alles 19. sajandil, kuid nende ideoloogia väidab, nagu olnuksid nad alati olemas (ehkki nad küll vahepeal võisid pimedas öös suikuda). Teiselt poolt on ideoloogiaga tegu jälle siis, kui mõningaid looduslikke, paratamatuid ja põliseid asju püütakse näidata sotsiaalselt konstrueeritutena ja järelikult muudetavatena.
Kuidas ideoloogiat ära tunda?
Üks kindel tunnus, mille põhjal saame kindlad olla, et viibime ideoloogia läheduses, on see, kui meile kinnitatakse, et millelgi – kommunismil, turumajandusel, erastamisel, riigistamisel, globaliseerumisel, demokraatial jne – puudub alternatiiv. Sellisel puhul riietatakse teatud soovi väljendav väide faktiväiteks ja ühtlasi püütakse piirata inimeste kujutlushorisonti.
Peavoolu poliitikafilosoofia üldiselt ei huvitu kujutluse rollist poliitiliste sündmuste määrajana. Kuid just kujutlus on see inimvõime, millest saavad tuge meie lootused ning lootused jälle ajendavad tegevust. Objektiivne vaatleja võib ju panna sügavalt imeks, miks hääletasid nii paljud inglased 1980-ndatel ning nii paljud eestlased 1990-ndatel ja hiljemgi parteiprogrammide poolt, mis täiesti varjamatult soosivad ettevõtjaid ja keskmisest jõukamaid inimesi. Nn rikaste parteidel õnnestus koguda väga palju suhteliselt vaeste inimeste hääli. Põhjus on tõenäoliselt selles, et just nendel jõududel õnnestus mobiliseerida inimeste kujutlust ja tulevikulootusi. Iga turvamehe ja müüja ranitsas on omaniku- või direktorikepike. Inimesed ei osale valimistel mitte niivõrd sellistena, millised nad on, kuivõrd sellistena, kuidas nad end lähitulevikus ette kujutavad. Ja nende kujutlust on vorminud ideoloogia, mis sisendab, et igast inimesest peab saama ettevõtja ja kõigi probleemide lahendus on vabaturg.
See näide illustreerib ühtlasi Marxilt pärinevat arusaama ideoloogiast kui klassihuvide poolt moonutatud väärteadvusest. Klassikaline marksistlik ideoloogiateooria kinnitab, et inimesed ei tea sageli ise, mida nad tegelikult tahavad ja teevad. Ja umbes sarnaselt arutles ka Freud ja mõnikord Heidegger ja teised suurte kõikehõlmavate mõttesüsteemide loojad. Marksisti järgi ei mõista proletaarlane sageli oma tõelisi huvisid, freudisti järgi ei teadvusta me sageli oma tõelisi soove, heideggerlase meelest ei mõista me loodust nautides, et oleme mutrikesed puhkusetööstuse masinavärgis, ja feminist tahab avada rahuloleva koduperenaise silmad ning näidata, et too on rõhumise ohver, kes sellest ise aru ei saa. Sellise arutlemisviisi juured ulatuvad Blaise Pascalini, kes kõigest hingest püüdis meile selgeks teha, et me oleme õnnetud, isegi kui me seda ise ei taipa.
Kindlasti on kõiges selles terake tõtt, aga samas on niisugused kõrgest kantslist kuulutamised kuidagi ülbed ja alandavad. Sest kui me tõesti ei ole ise oma soovide ja mõtete peremehed, vaid need on meisse istutanud mingi anonüümne välisjõud, siis kuidas küll on mõni õnnelik läbinägija suutnud neist silmaklappidest vabaneda ja näha asju sellistena, nagu need päriselt on? Mis annab talle õiguse teistele patroneerivalt ütelda, et need ei tea, mida nad tegelikult tahavad, teevad ja tunnevad? Ja kui niihästi paratamatu esitamist juhusliku pähe kui juhusliku esitamist paratamatu pähe saab mõlemat nimetada ideoloogiaks, siis kust leida küll valemit mitteideoloogilise kuldse kesktee jaoks?
Kõikjal ja mitte kusagil
Ja kui ideoloogiakriitik möönab seepeale, et temagi lähtub teatud ideoloogiast, mis on aga parem ja õigem, siis tekib küsimus, kuidas ta saab küll teise ideoloogia ebaõiglust ja valelikkust kritiseerida, kui ta eitab ideoloogiaväliste õigluse ja tõesuse mõõdupuude olemasolu. Ühesõnaga, kui ideoloogia on kõikjal, siis pole teda samahästi kui kusagil. Kui kõigi meie ajud on ideoloogiliselt pestud, siis peaks meil puuduma võimalus seda endal märgata ja analüüsidagi. Totaalne ideoloogiateooria vajub oma raskuse all kokku, sest tal puudub endal igasugune ideoloogiaväline jalgealune, millelt ideoloogiat kritiseerida.
Ometigi pole tingimata tarvis ideoloogia mõistet absurdi viia ja siis minema visata. Isegi juhul, kui meie ajud ei ole kogu aeg reklaami, meedia ja poliitilise propaganda pesumasinas, on ikkagi selge, et meid püütakse üsna sageli petta ja veenda valedes ning meie kujutlusvälja üritatakse rihtida kellegi huvides kindlas suunas. Näiteks ajaloo lõpu ideoloogia sisendab inimestesse poliitiliste alternatiivide puudumist liberaalse demokraatia kõrval. Ja võib-olla polekski see väga halb, kui liberaalne demokraatia kujutaks endast tõepoolest inimkonna ajaloolist paratamatust?
Kuid ideoloogia ei seisne üksnes väidete sisus, nende headuses või tõesuses, vaid ka selles, mis otstarbel neid kasutatakse. Pole ju raske nõustuda, et demokraatia on tore ja inimestel on õigused, mis vajavad kaitsmist. Seda möönis õigupoolest ka Brenevi-aegne poliitbüroo, lisades küll, et N Liidus valitsev demokraatiavorm ja inimõiguste kaitse on kõige progressiivsemad. Ja tänapäeval, kui demokraatia ja inimõiguste nimel on Iraagis tapetud kümneid tuhandeid tsiviilelanikke ja süstemaatiliselt vange piinatud, on liberaalne demokraatia paljastumas “pelga” ideoloogiana. Selles mõttes on ameeriklaste poolt Iraagis toimepandud piinamiste ja tapmiste tähendus suurem kui venelaste kuritöödel Tšetšeenias – nende ohvriks ei ole langenud üksnes süütud inimesed, vaid need on õõnestanud ka liberaal-demokraatliku ideoloogia atraktiivsust. Samas jälle imestavad ameeriklaste lugejakirjad ajakirjades Newsweek ja Time, et küll on need iraaklased üks imelik rahvas – miks nad ei mõista, mis neile hea on. Mis on ju taas klassikaline süüdistus ideoloogilises silmaklapistatuses. Niisiis näib, et ideoloogia väärteadvuse tähenduses ei ole veel kaugeltki ammendunud mõiste.
Märt Väljataga, Vikerkaare peatoimetaja
