MÄRT VÄLJATAGA: Kirjanduskriitika ja riskikapitalism
Et aga majandus tõmbub kokku ja raamatuid ostetakse vähem, siis maksutõus eelarvesse tegelikult tulu ei too. Küll teeb see kahju lugejale ja kirjastajatele. Niisiis tegu oli rohkem sümboolse aktiga – valitsus näitas raamatutele trääsa.
Kunstilise taotlusega originaalkirjandus moodustab raamatutoodangust tillukese osa, selle käive peaks jääma paarikümne miljoni krooni kanti. Luulekogusid ilmub aastas umbes sada, algupäraseid romaane 50–60.
Kirjandust ümbritsev keskkond – kirjastamine, müümine, kajastamine ja lugemine – on sel sajandil muutunud märksa rohkem kui romaanid ja luuletused ise. Ajalehtede tähelepanu pälvib kirjandus kahel põhjusel: kui äri ja kui kultuur. Raamatuid kui tooteid on vaja tarbijale tutvustada ja reklaamida. Raamatuarvustus on ajalehes põhimõtteliselt samasugune žanr nagu autoarvustus. Arvustus peab andma ettekujutuse, missuguse tootega on tegu: mida see sisaldab, milliseid meeldivaid ja ebameeldivaid üllatusi kaasa toob, kuidas erineb teistest sama liiki toodetest. Nii nagu autoarvustaja peab olema proovinud eri autosid, tundma nende kapotialust, erialakirjandust ja autoasjanduse ajalugu, peaks hea lehekriitik palju lugema, teadma, kuidas kirjandus on tehtud, tundma teooriat ja kirjanduslugu. Mõlemad peavad oskama asja kirjeldada ja andma usaldusväärseid hinnaguid. Kriitika peab diskrimineerima, eristama head halvast, sest tarbijal ei ole raha ja aega kõike ise proovida.
Arvustuse parameetrid
Autoarvustused äratavad siiski rohkem usaldust ja on üldiselt ka paremini kirjutatud. Osalt seepärast, et nad ei taotle sügavust, osalt seepärast, et parameetreid, millele hea auto peaks vastama, on vähem ja need on selgemad, siin on maitseotsustustel (nt kas eelistada jäika või pehmet vedrustust) üsna piiratud ruum. Kirjanduses on asjad segasemad. Jutukirjanduse puhul saab kirjeldada tegelasi ja sündmustikku. Kui ka jutus märkimisväärseid sündmusi polegi, on tegelasi enamasti ikka. Luulega on raskem. Neis on enam-vähem objektiivselt kirjeldatav vorm ja vahest ka teemadering, aga need asjad ei ütle luule enda kohta palju.
Seetõttu kipuvad kriitikud kõnelema impressionistlikes metafoorides. Peamine luulekriitiku proovikivi ongi, kui tabavate fraasidega ta oskab loetut kirjeldada. Luulearvustus jääb kusagile veini- ja plaadiarvustuse vahepeale. Veiniarvustustes kombineeritakse väga väikest epiteetide hulka, plaadiarvustustes aga valitseb logorröa.
Usaldusväärne arvustus peab eristuma tasutud reklaamist. Kriitik võib küll teost soovitada ja retsensiooni eest raha saada. Aga ta ei tohi olla raamatu müügiplaanidega otseselt seotud. Nüüd, kus lehed on ise kirjastama hakanud, on arvustuse ja reklaami piir hägustumas.
Uus demokraatlik meedia, raamatublogid ja -foorumid, on ähmastanud nn professionaalse arvustuse ja lugejaarvamuse piire. Sõnakunst ja kriitika on ikka olnud mõneti ebademokraatlikud: kirjanikud on andelt ebavõrdsed ja lugejamenu ei ole üksüheses seoses väärtusega. Retsensent on võrreldav riskikapitalistiga – kriitik riskib oma mainekapitaliga, toetades kirjandusnähtusi, mille väärtus pole veel selge. Modernistid said kuulsaks tänu toetavale kriitikale, mitte lugejamenu tõttu. Blogikriitika jääb aga konformistlikumaks ja riskikartlikumaks.
Algupärase kirjanduse arvustustel on ajalehes imepisike nišš. Läänes on allakäik olnud märgatavam: veel 1950-ndatel hoidsid suured Rootsi lehed Euroopa kirjanduspealinnades palgal koguni kirjanduskorrespondente. Eestis pole halaks nii suurt põhjust, sest pole olnud nii kõrget tippu, kust lehearvustus oleks saanud alla kukkuda.
Keskenduda teosele
Viimastel aastatel on ilmnenud tendents, et algupärast kirjandust kajastatakse pigem esitlusteadete ja intervjuude vormis või kirjastuste tasutud pindadega. Jah, ilmuvatest luuleraamatutest ja romaanidest väärib tutvustamist ehk kümnendik – keskpäraste raamatute mahategemist oleks mõtet tiražeeridagi vaid siis, kui kirjanik on mingil põhjusel ülehinnatud. Aga kui eeldada, et aastas ilmub vähemalt kuus head värsket luulekogu ja sama palju juturaamatuid, siis ega needki kõik lehte pääse. Järgnev loetelu näitab, kuidas päevalehed kajastasid mulluseid „kulka” kirjandusauhinna nominente: Andres Ehin, „Udusulistaja” (PM arvustus, EPL arvustus); fs, „Alasti ja elus” (PM arvustus. EPL intervjuu); Maarja Kangro, „Heureka” (PM arvustus, EPL intervjuu, arvustus); Kalju Kruusa, „Pilvedgi mindgi liigutavadgi” (EPL intervjuu, arvustus); Jürgen Rooste, „Tavaline eesti idioot ja teisi pikemaid poeese 1999–2007” (EPL intervjuu, arvustus); Tiit Aleksejev, „Palveränd” (PM kaks arvustust, EPL arvustus), Andrei Hvostov, „Võõrad lood” (PM arvustus ja intervjuu, EPL arvustus); Mari Saat, „Lasnamäe lunastaja” (PM interjuu, EPL intervjuu); Peeter Sauter, „Beibi bluu” (PM arvustus, EPL arvustus, intervjuu) ; Elo Viiding, „Püha maama” (PM intevjuu, EPL intervjuu).
Pilt paistab päris hea, kuid häirib tendents asendada arvustus intervjuuga: kultuurimeedia on pigem inimese- kui teosekeskne, tutvustades teost autori kaudu. Ka tundub, et kriitikul on leheveergudele jõuda kergem kui kirjandusajakirja – lehti sisustavad sagedamini algajad ja juhukülalised. Lehed oleksid justkui kirjandusajakirjade kasvulava. Aga kriitikas maksab ju nimi!
Kui lehed tahaksid suuremat kaalu kirjanduse mõtestaja, suunaja ja hindajana, siis peaksid nad „kodustama” mõne kindla „kaubamärgiga”, selge maitse ja stiiliga püsikriitiku, kelle kanda jääks pool arvustamistööst. Selline tava valitses 20. sajandil lääne lehtede juures. Aga nüüdisaeg pole selleks soodne: kirjandus on killustunud ja ajalehed identiteedikriisis. Hea, kui auhindade ja sündmuste kajastamisegagi toime tuldaks.
