Märt Väljataga: Pantvangis Washington
USA presidendivalimistele elatakse kõikjal kaasa. Euroopa Liidu sisepoliitika ei tekita eurooplastes kunagi niisugust hasarti. Säärast poliitikateatrit, lööksõnadele taandatud vaateid, lennukat kõnekunsti ning poliittehnoloogiat mujalt ei leia.
USA poliitilist süsteemi on vähemalt pealispinnal kerge mõista: tähtis president, kes on nii riigipea kui ka valitsusjuht, majoritaarsed valimised (võitja teeb puhta töö), kaheparteisüsteem (ei mingeid koalitsioone) ning üle kahe sajandi üldjoontes ühesugusena püsinud riigikord. Nii nagu tehnoloogiline, äriline ja meelelahutuslik innovatsioon lähtub USA-st, võidakse oletada, et see käib ka poliitiliste või poliittehnoloogiliste arengusuundade kohta.
USA suurus, riigikorra stabiilsus, ajalooliste andmete hulk ning turu-uuringute ja kihlveokontorite traditsioonid on teinud presidendivalimistest statistikutele tänuväärse mängumaa, kus katsetada kvantitatiivseid mudeleid, tuvastada aegridasid, mustreid jms.
Homme lõppevad valimised peaksidki näitama, kas politoloogia on tõesti kujunenud ennustusvõimeliseks täppisteaduseks. Üks kõige autoriteetsemaid poliitstatistikuid, The New York Timesi blogija Nate Silver, kes 2008. aasta valimistel arvas täpselt ära 50 osariigi tulemuse 51-st, ennustab oma populaarsel võrguleheküljel, et Obama saab 307 valijamehe hääled (minimaalne vajalik on 270), üldriiklikuks häältevahekorraks kujuneb 50,6–48,3% ja ta presidendiks saamise tõenäosus on 85%.
Prohvet osutas Obamale
Analüütikute põhimeetod lähtub lihtsalt arvamusküsitluste keskmistest. Kuigi umbes 130 miljoni tõenäolise valijaga USA-s on ühe küsitluse valim umbes tuhat, korraldatakse küsitlusi nii tihti ja firmasid on nii palju, et nende põhjal kujuneb päris selge pilt. Seda tingimusel, et küsitlused pole süstemaatiliselt kaldu. Kallutatus Mitt Romney kasuks võib tulla sellest, et need kalduvad eirama võimalikke valijaid, kel pole lauatelefoni või kes ei oska inglise keelt. Süstemaatiliselt ekslik Obama eelistamine võib tulla aga asjaolust, et küsitletud häbenevad tunnistada oma rassilisi eelarvamusi. Mudelid võtavad lisaks küsitlustele arvesse ka majanduse põhinäitajaid: eelkõige tööpuudust, aga ka majanduskasvu ja börsiindekseid, mis mõjutavad valijaid kas vahetult elukogemuse kaudu või meediauudiste vahendusel.
Praeguste presidendikampaaniate kogukulu on ligi 6 miljardit dollarit: summa, mis on vaid pisut väiksem kui Eesti riigieelarve. Kampaaniate jõupingutused on suunatud sellele, et mõjutada kõhklevaid valijaid (keda on alla 10%) ning valima kihutada oma nn baasi (mustanahalised jm vähemused ja noored Obamal, kristlikud väikelinnaelanikud ja pensionärid Romneyl). Hiigeleelarvete tõhus kulutamine järgib lausa omaette teadust, milles Obama aparaadil on väidetavasti edumaa. Kuigi kampaaniasündmused rõhuvad kandidaatide karismale, on iga sammu taga väga täpne kalkulatsioon, valijaskonna liigendamine gruppideks, nende eelistuste eksperimentaalne testimine, et vormida sõnumeid, mis vajutaksid iga valija väga mitmekesiste arvamuste ja aimuste seast just õigetele nuppudele.
Äärmuslasest jõukur ja Kenya muslim
Üks kampaaniameeskonna probleeme on see, kuidas portreteerida vastast. Obama meeskond kõikus kahe taktika vahel: kas kujutada Romneyt põhimõttelageda oportunistina, kes on alati valmis meelt muutma, või äärmusliku ja elukauge konservatiivse plutokraadina. Tõele on lähem esimene variant, aga Obama kampaania valis teise, hirmuäratavama võimaluse. Materjali selleks pakkusid Romney enda oportunistlikud ütlemised eelvalimistel, kus ta püüdis end positsioneerida oma konkurentidest paremale.
Romney kampaania on omakorda pidanud valima, kas kujutada Obamat saamatu mehikesena, kes pole nelja aastaga suutnud majandust jalule aidata, või apelleerida paranoilisele osale konservatiividest, kelle silmis on Obama võõras, Kenya muslimist sotsialist, kes tegutseb teadlikult Ameerika vastu. Kuigi Romney pole kohkunud tagasi vassimiste ees, on ta Obama demoniseerimist vältinud: see ju peletaks mõõdukamaid valijaid.
Valijate käitumise seletamiseks on laias laastus kaks mudelit: referendumi mudeli järgi annavad valijad hinnangu praeguse presidendi suutlikkusele ja neid ei huvita, kes on vastaskandidaat. Valiku- ehk mediaanvalija mudeli järgi langetatakse valik kahe nägemuse vahel või vastavalt sellele, kumba kandidaati tajutakse tsentristlikumana.
Aasta eest olid Obama väljavaated tumedad. Politoloogide konsensus peab valimiste otsustavaks määrajaks majandusseisu. USA-s pole sõjajärgsel ajal ühtki presidenti tagasi valitud, kui tööpuudus ületab 7%. Reedeste andmete järgi on see praegu 7,9%. Tõsi, üldine trend on olnud paranemise poole ja võrreldes Obama ametiaja algusega on töökohti isegi juurde tekkinud.
Mitt Romney lootiski kampaania algul, et majandus jääb kiduma ning valimised kujunevad referendumiks Obama üle, mille võidab Romney ka selgeid alternatiive esitamata. Kevadel hakkasid aga ilmnema paranemismärgid. Majanduslik determinism – usk, et presidendivalimiste tulemused määrab ära majandusseis – on ka üks põhjusi, miks vabariiklased on kogu Obama valitsemisaja vältel talle kompromissitult vastu töötanud, lootuses, et mida kehvemini läheb USA-l, seda kergem on Valget Maja tagasi võita. Mõnel määral käitub opositsioon alati nii, kuid vabariiklaste kompromissitus on uus tase.
Presidendi võimutäius ei ole USA-s tegelikult sugugi nii suur, nagu pealiskaudsel vaatlusel paistab ja nagu valimiste teater rõhutab. Suurbritannia peaministritel oli enne praegust koalitsioonivalitsust märksa suurem võim kui USA presidendil iganes. Kui rahvusvahelistes suhetes on presidendid endale tõesti üha rohkem võimu koondanud (nt algatades sõdu kongressist mööda minnes), siis sisepoliitiliste algatuste tegemine ilma kongressi abita on pea võimatu.
Ummik 2014. aastani
Teatavasti on 2010. aastast esindajatekojas enamus vabariiklastel, kellest paljud kuuluvad nn teepartei populistlikku liikumisse, ning ka senatis ei ole demokraatide enamus piisav (60%), et võtmeotsuseid läbi suruda. Seetõttu on ka mitmed Obama algatused takerdunud ja lubadused täitmata jäänud: Quantánamo likvideerimine, saastemäärade börsi sisseseadmine, immigratsioonireform, eluasemelaenude refinantseerimiskava ning muud projektid majanduse elavdamiseks. Presidendi roll lõhenenud valitsuse puhul ongi kompromisside leidmine. Osalt Obama jahedavõitu, kõrk ja distantseeritud stiil, kuid peamiselt siiski vabariikliku partei radikaliseerumine ei tõota vastasseisu lahtumist. Tõenäoliselt ei muuda parteide vahekorda kongressis ka eelseisvad valimised: esindajatekojas jääb ülekaal vabariiklastele ja senatis demokraatidele ning praegune ummik püsib vähemalt 2014. aasta vahevalimisteni või isegi 2016. aastani.
Need lehejuhtkirjad, mis on väljendanud toetust Romneyle, ongi seetõttu lähtunud kummalisest mõttekäigust: Washington on ummikus, ainult Romney suudab vabariiklastega koostööd teha, seega valige Romney, muidu vabariiklased hukutavad Ameerika. Isegi Romney ise ütles laupäevases kõnes oma partei kohta umbisikulist tegumoodi kasutades, et kui valitakse Obama, siis „kerkib uuesti vastuseis riigivõla lae tõstmisele, hakatakse ähvardama valitsuse sulgemise ja pankrotiga, mis jahutab majandust”. Vormilt on see pantvangivõtja argument.
Märt Väljataga, ajakirja Vikerkaar peatoimetaja
