MÄRT VÄLJATAGA: USA – uhke ja upakil
Nõukogude ajast mäletame Indira Gandhi ja Iraani šahhi külaskäike. Mis neist hiljem sai? Kurb meenutadagi – üks tapeti, teine pääses maapakku. Ka ainsale korrale, mil Nõukogude impeeriumi valitseja külastas Tallinna, järgnes varsti impeeriumi lagunemine. Arvatavasti on Ameerika impeeriumi lõpukuupäev Rein Taageperal juba välja arvutatud. Ameerika Ühendriikide presidendi Tallinna-visiit annab märku, et see ei pruugi väga kaugel ollagi. George W. Bushi valitsemine on aidanud seda kindlasti lähemale tuua.
Viimasel paaril aastal on rahvusvahelise poliitika käsitlejad hakanud tõepoolest kõnelema Ameerika Ühendriikide mõjuvõimu järsust kahanemisest. Võib-olla on osalt tegu soovmõtlemisega, kuid siiski ei kõnele sellest üksnes kahjurõõmutsejad, vaid ka muretsejad. Esmapilgul võib paista, nagu poleks USA rahvusvahelisel areenil kunagi saanud uhkeldada suurema muskulatuuriga kui praegu. Aga juba mõnda aega on näha, et Ameerikal on järjest raskem oma tahet maksma panna. Riikide jõud on tavaliselt kõige suurem siis, kui nad ei pea jõudu rakendama. Hegemoon ei kasuta sundi, vaid veenmist.
Iraagi avantüür on aga dramaatiliselt kahjustanud Ameerika Ühendriikide ja tema presidendi mainet ja veenmisjõudu ning Ameerika-vastased meeleolud pole kunagi ajaloos olnud nii tugevad kui praegu. Ameerika staatuse langusse on andnud oma panuse demagoogia, millega luisati Iraagi massihävitusrelvadest, ja muidugi vangide ebainimlik kohtlemine Abu Ghraibis ja Guantánamos. Isegi saamatu reageerimine kodustele loodusõnnetustele on USA tõsiseltvõetavust kahandanud.
Tülitekitajate katsetused
Ameerika nõrgenemist on hakanud ära kasutama suuremad ja väiksemad tülitekitajad, alates Venemaast, Iraanist ja Põhja-Koreast kuni Venezuela ja Usbekistanini. Üha enam luuakse maailmas piirkondlikke koalitsioone, mille peamine olemasoluõigustus on USA väljajätmine. Nn terrorivastane sõda on tugevdanud radikaalseid suundi islamimaailmas ning süvendanud terrorismiohtu. Rahvusvahelistes organisatsioonides kohtavad Ameerika Ühendriikide ettepanekud üha sagedamini umbusku ja vastuseisu ainuüksi sellepärast, et pärinevad Ameerika Ühendriikidelt. Jutud demokraatiast ja inimõigustest kõlavad tänapäeva maailmas üha õõnsamalt, kui nende väidetava kaitsja sõnade ja tegude vaheline kuristik kasvab.
Kuid Ameerika mõjujõu vähenemine ei tähenda veel, et talle leiduks paremaid alternatiive. Kuna aina rohkem nüüdismaailma probleeme – kliima soojenemisest ja energiakriisist kuni terrorismini – ületab riigipiire, on nendega toimetulekuks tarvis üha rohkem rahvusvahelist koostööd. Koostöö toimib kõige paremini siis, kui on olemas liider. Ameerika Ühendriigid on väga saamatu liider, aga paremat paraku ei ole. Euroopa Liidu muskel ja tahe on selleks liiga nõrgad.
Arvatavasti toibub Ameerika Ühendriikide sisepoliitika Bushi valitsemisest kiiremini kui rahvusvaheline olukord. Võimu pretsedenditu tsentraliseerimine presidendi kätte, mille Bush on saavutanud, on tõenäoliselt pööratav protsess. Praegust valitsemissüsteemi, kus president on sõjaseisukorra ettekäändel oma volitusi määramatult laiendanud, on võrreldud koguni valitava diktatuuriga. President on terroriohu ettekäändel seadnud sisse pealtkuulamis- ja järelevalvesüsteemi, mis on murendanud kodanike ja mittekodanike seniseid õigusi ja vabadusi.
Maailmapoliitika tulevik
Ameerika mõjujõu kahanemist hakati paradoksaalsel kombel täheldama enam-vähem samal ajal, kui hakkasid ilmuma käsitlused, mis võrdlesid USA-d ajalooliste impeeriumidega, nagu Rooma või Briti impeerium. Alles kuulutati USA impeeriumiks, kui juba tajuti tema langemist! Pigem võib siiski arvata, et USA mõjujõu järsk langus on ajutine ja impeeriumi lõpp aeglasem, kui Ameerika-vastased ihkaksid. Uus president ja uus valitsus võivad Bushi järelt koristamisega toime tulla. Kuid näib, et Bushi valitsusele lähedased neokonnad – jakobiinide ja trotskistide taolised maailmarevolutsioonilised aatlejad – ja apokalüptilised evangelistid on rahvusvahelistes suhetes pikaks ajaks kompromiteerinud igasuguse idealismi. Maailmapoliitika lähitulevik paistab realistlik ja küüniline.
Ameerika Ühendriigid võivad lähitulevikus küll hüljata nn Bushi doktriini, mille põhiseisukohaks oli, et Ameerika Ühendriigid peavad säilitama absoluutse sõjalise üleoleku igas maailma piirkonnas ja USA-l on õigus ennetavale sõjategevusele. Ameerika võib jõukeskselt poliitikalt pöörduda õiguskeskse ja koostööaltima poliitika poole. Aga pikemas ja süngemas perspektiivis ei pruugi seegi tagada maailmas stabiilsust ja üldist leppimist USA liidrirolliga. Sest alati leidub neid, kes näevad isegi igati heausksete reeglite taga kas praegust või kunagist vägivalda. President Bushi valitsuse poliitika on selleks ka paraku põhjust andnud.
