Martin Aidnik: ka Eesti 200 esindab eelkõige ärisektorit ja eirab ühiskonna enamuse huve

Eesti poliitika tuleb ärile liiga palju vastu. Kus on ettepanekud rikkamate inimeste ja suurfirmade suuremaks maksustamiseks?

Varivalitsuse peaminister Priit Alamäe pakub artiklis „Raharalli pimedad kurvid” (EPL 3.10) praeguse riigieelarve alternatiiviks hoopis kasinama nulleelarve, mis olevat vajalik liigse kulutamise vältimiseks ja poliitikasse pikaajalise perspektiivi toomiseks. Ent näiliselt mõistlikkusele rõhudes ei esinda Alamäe siiski ühiskonna enamuse huve. Enamus vajab nulleelarve asemel laiahaardelist investeeringute programmi.

Erinevate poliitiliste jõudude tulevikku projitseeritud parem elujärg pole midagi uut. Uus oleks nüüd ja praegu suurendada heaolu nende jaoks, kes seniste poliitiliste valikute tõttu on kasvavast heaolust eemale jäänud. Rahvastiku vananemise ja tööealise elanikkonna vähenemise kontekstis muutub veelgi olulisemaks inimeste väärtustamine.

Nulleelarve kasuks räägivad Alamäe arvates viimase kümnendi arengud, kus 2008. aasta kriisiga toimetulekuks olid vajalikud negatiivsed riigieelarved. Alamäe järgi sarnaneb praegune situatsioon ohtude mittetajumise mõttes 2007. aastaga.

Poliitika jaoks on tõepoolest oluline 2008. aasta kriisist õigeid järeldusi teha. See kriis tegi selgeks finantsspekulatsioonile üles ehitatud majanduse ebastabiilsuse ja võimalikud katastroofilised tagajärjed. Ilma valitsuste miljarditesse eurodesse ulatuva abita poleks erasektor suutnud kriisiga toime tulla. Poliitika oli otsustaval ajal finantsmaailma poolel, sest pangad olid liiga suured, et lasta neil põhja minna. Valitsuste hiiglaslikud abipaketid pankadele tõid aga omakorda kaasa riikide võlakriisi. Algas kasinuse ajastu.