MARTIN EHALA: Eesti keel on elujõuline
Sellise sünge prognoosi taustal ei teeks paha kaine pilguga vaadata, millised on eesti keele arenguperspektiivid.
Keeleteaduses on välja töötatud kaks suhteliselt objektiivset näitajat keele elujõu hindamiseks: keele staatus ja kõnelejate keelehoiakud.
Staatuse valdkonnas üks olulisemaid toimimine riigikeelena. On teada, et kõige altimad on hääbumisele need keeled, millel puudub riigikeele staatus. Mitte vähem oluline pole ka omakeelne haridussüsteem. Keeli, mis pole suutnud seda luua või algkoolist kõrgemale välja arendada, võib pidada tõsiselt ohustatud keelteks. Tähtsad on ka omakeelne kultuurielu (ajakirjandus, luule, proosa, tele- ja raadioprogrammid, film) ja 21. sajandil kindlasti ka keeletehnoloogia (s.t keele kasutamine laiatarbe arvutiprogrammides, kõnesüntees ja automaattõlkimine).
Eesti keele staatus
Kui hinnata, millisel kohal eesti keel maailma keelte hulgas staatuse poolest on, siis võiks hindamisel arvestada järgmisi asjaolusid: eesti keel on riigikeel ja et maailmas on ca 200 riiki, siis on selle näitaja poolest eesti keel kindlasti esimese 200 kõige arenenuma keele hulgas. 1985. aastal koostas USA valitsus nimekirja keeltest, mille tundmine on Ameerika arengule oluline. Selles nimekirjas oli 167 keelt, nende hulgas ka eesti keel.
Kui vaatame infotehnoloogia valdkonda, siis MS Wordi tekstiredaktori jaoks on korrektuurivahendid koostatud umbes 122 keele jaoks, eesti keel kaasa arvatud. Emakeelne Office’i kontoritarkvara on saadaval aga kõigest 32 maailma keeles. Ja eesti keel kuulub nende 32 maailma kõige priviligeerituma keele hulka. Need on vaid mõned näitajad, kuid üsna julgelt võib nende põhjal väita, et staatuselt kuulub eesti keel kindlasti maailma 100 kõige arenenuma keele hulka, aga väga tõenäoliselt koguni esimese 50 hulka.
Keele väärtustamine
Teine valdkond, mille alusel hinnatakse keele elujõudu on kõnelejate keelehoiakud, s.t kuivõrd kõnelejad väärtustavad oma keelt. Siin on eesti keele elujõulisus ebanormaalselt madal. Kui me vaatame kasvõi alltoodud Päevalehe internetiküsitluse tulemusi, siis ainult 38% inimesi hindab eesti keele staatust adekvaatselt, ülejäänud 62% protsenti alahindavad seda. Eriti silmatorkav on see, et ligi üks kolmandik vastanutest alahindab eesti keele staatust üle kümne korra. Tulemused on seda kõnekamad, et internetiküsitlusele vastanud on eeldavasti aktiivne ja haritud elanikkonnakiht.
Õnneks ei ole keelehoiakud parandamatud. Hinnang oma keelele kujuneb avaliku arvamuse mõjul ja kui see muutub, muutuvad ka keelehoiakud. On muidugi selge, et Eesti riik, iseäranis haridusministeerium ei peaks seisma käed rippu ja lootma imele, mis keelehoiakuid muudaks. Keelehoiakuid tuleb muuta teadlikult ja selleks tuleks leida sobivad vahendid, näiteks praegu ette valmistatava riikliku programmi “Eesti keel ja rahvuslik mälu” raames. Kahjuks on sellesisulised ettepanekud programmi ettevalmistavas komisjonis kõlanud justkui kurtidele kõrvadele.
