MARTIN EHALA: Kelle keel, selle voli
Välja arvatud väike hulk sõnu, mis tähendavad vulisemist, kohisemist, siutsumist ja muid hääli, ei ole sõna tähenduse ja häälikulise kuju vahel muud kui ainult ajalooline seos. Keegi kunagi ristis konna konnaks, just nagu Pipi ristis spungi spungiks.
Samamoodi on meelevaldne see, mis tähtedega me kirjutame. Ladina tähestik on vaid üks võimalusi paljude teiste kirjasüsteemide kõrval. Ka see, mis suunas kirjutada, on arbitraarne. Kirjutatakse vasakult paremale, paremalt vasakule või ülevalt alla. Vaid alt üles kirjutamise võimalus on jäänud kirjasüsteemidel kasutamata.
Mis puutub kirjavahemärkide tarvitusse, siis selleski valdkonnas puuduvad ühtsed ja universaalsed reeglid. Mõnes keeles pannakse hüüumärk nii lause algusse kui ka lõppu. Mõnes kirjakeeles on kombeks panna palju komasid, mõnes teises aga hoopis vähem. Näiteks on kokkuleppeline, kas panna et ette koma või mitte. Inglased ei pane, eestlased panevad. Rääkimata suure algustähe kasutamisest. Saksa keeles kirjutatakse suure algustähega kõik nimisõnad, inglise keeles nädalapäevad ja rahvused, eesti keeles aga on kõik eelmainitud väikese algustähega.
Seega on keeles kõik meelevaldne ja võiks sama hästi olla ka kuidagi teistmoodi. Kuid kui kõik on nagunii meelevaldne, kas siis pole ükskõik, millised reeglid kehtestada? Ometi on kirjakeele üle vaieldud sajandeid.
Tartu vaim: hää ja pää
Eesti kirjakeele esimesed tulised vaidlused peeti 17. sajandil, kui valmistati ette piibli tõlget. Seni oli eesti keelt kirjutatud saksa kirjaviisi reeglite järgi, mis oli mugav saksakeelsetele pastoritele, kuid mitte eesti koolilastele. Bengt Gottfried Forselius töötas eesti keele jaoks välja parandatud kirjaviisi, milles kirjutatud teksti oli kergem lugema õppida. Uuendus leidis algul ägedat vastuseisu, kuid muutus peatselt üldkasutatuks. Seda kirjaviisi tuntakse praegu vana kirjaviisi nime all ja selles on trükitud esimene eestikeelne piibel.
18. sajandi algul oli Eestis võrdselt kujunemas kaks kirjakeelt: Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti kirjakeel. Mõlemas keeles oli ilmunud raamatuid. Selle arengu jätkudes oleks Eestis võinud kujunedagi kaks lähedast rahvust. Piibel aga otsustati tõlkida vaid Põhja-Eesti keelde ja see mõjutas Põhja-Eesti keelekujul põhineva ühtse kirjakeele teket otsustavalt.
19. sajandil keskel sai eesti keel endale uue, praeguse kirjaviisi. Vaidlused selle üle jagasid Eesti ärkamisaegsed tegelased kahte leeri. Kreutzwald oli üks esimesi, kes avaldas oma trükised uues kirjaviisi. Temast 16 aastat noorem Johann Voldemar Jannsen aga ei näinud mingit vajadust hakata kasutama uut kirjaviisi, kuni piibel ja jutluseraamat on veel vanas kirjaviisis.
Uue kirjaviisi kasutuselevõtuga vaidlused muidugi ei lõppenud. 20. sajandi algul vaieldi muu hulgas, kas kasutada hea ja pea või hää ja pää. Otsustati esimeste kasuks, kuid Gustav Suits teatas, et tema neid kasutama ei hakka ja jääb hää ja pää juurde. Sellest peale ongi viimastel tugev Tartu vaimu hingus küljes.
Kahekümnendate alguses käis äge vaidlus Aaviku uuenduslike vormide üle. Õigekeelsussõnaraamatu toimetuskolleegium hääletas oma koosolekul selle üle, kas neid sõnaraamatusse võtta. Häältega 4:3 jäeti osa Aaviku uuendusi välja. Otsusel oli suur mõju, sest sõnaraamatu normid muutusid ajapikku valdavaks, tõrjudes Aaviku alternatiivid keelekasutusest välja.
Eestlased ei kujuta endast oma kirjakeele normivaidlustes muidugi mingit erandit. Inglased ja ameeriklased on arutanud oma õigekirjareformi väikeste vahedega alates 1870. aastatest, on isegi vastu võtnud muudatusettepanekuid, mis pole läbi läinud. Sakslased tegid oma suure ortograafiareformi 1994. aastal plaaniga, et 2005. aastal kasutaksid kõik uut kirjaviisi, kuid inimesed on visad muudatustega kaasa minema ja sageli koguni võitlevad aktiivselt uuenduste vastu. Millest see tuleb?
Kui naissoost saab meessugu
Kõigepealt muidugi sellest, et keel on osa inimese identiteedist. Et eristuda teistest, on inimesed isegi oma keelt teadlikult muutnud. Näiteks Paapua Uus-Guineas vahetas üks hõim ära kõigi oma keele sõnade grammatilist sugu märkivad lõpud – naissoo lõpp hakkas tähistama meessugu ja meessoo lõpp naissugu. Üks teine hõim sealsamas vahetas suhteliselt lühikese aja vältel välja suure osa sõnavarast – mõtles lihtsalt endiste sõnade asemele uued. Sama ülesannet ühe keele sees täidab muuseas släng, millega kõnelejad end teadlikult rühma mittekuuluvatest inimestest eristavad.
Et keel on nii tihedalt identiteediga seotud, pole ime, et rahvuslike kirjakeelte kujunemine on kulgenud ja kulgeb suurte vaidlustega. Iga murre tahaks ise olla kirjakeele aluseks. Nii pole murretevahelised sõnasõjad kaua lasknud tekkida ühtset kirjakeelt näiteks Kataloonias ja Walesis. Võru kirjakeele üle käisid ägedad vaidlused eelmisel kümnendil. Kui on olemas üks teistest tugevam majanduslik ja kultuuriline keskus, siis kujuneb selle murrakust kirjakeel prestiizi tõttu, mille annab talle kõnelejate majanduslik ja kultuuriline üleolek.
Kirjakeel ei põrka identiteediküsimustele üksnes oma varases arengus, vaid ka pidevas muutumises. On kindel, et hea ja hää on ühtviisi sobilikud sõnad, Gustav Suitsu vastuseis esimesele tulenes kahtlemata tema lõunamurdelisest taustast. Samuti tekib identiteediküsimus laensõnade puhul. Teatud mõttes kannavad võõrad sõnad võõra keele identiteeti. Eesti keel on laenanud ja laenab üsna kerge südamega, soome keel aga hoiab keelelist puhtust väga, võttes enamiku uute mõistete jaoks kasutusele omakeelsed sõnad.
Pension ja pensjon
Identiteedi säilitamise kõrval võib vastuseis normi uuendustele olla tingitud ka lihtsalt konservatiivsusest. Pension ja pensjon on praegu mõlemad aktsepteeritud vormid, kuid inimesed, kes on koolis õppinud, et pensjon kirjutatakse pension, ja on seda reeglit aastakümneid järginud, vaevalt uut kirjapilti eriti armastavad. Noored, kelle keelekasutus pole veel välja kujunenud, aktsepteerivad kindlasti kergemini mõlemat keelekuju. Ka Johannes Aaviku uuendused leidsid kasutust nooremate kirjameeste hulgas, vanemad heitsid keeluuenduse üle pigem sapist nalja.
Nii või teisiti, iga kirjaviis, keelekuju või reeglisüsteem kannab oma ideoloogiat. Küll varjatult, aga siiski. Seega põrkavad kirjakeele normi kehtestamisel ja kujundamisel kokku eri ühiskonnarühmade huvid. Iga rühm püüab muuta oma keelevarianti ametlikuks keeleks ja selle kaudu tõsta oma mõju ja staatust ühiskonnas.
Prantsuse filosoofi Pierre Bourdieu väitel on kirjakeele oskus kapital, mida on võimalik vahetada materiaalsete hüvede vastu: saada tasuv töökoht või arendada karjääri avalikus teenistuses. See ühiskondlik rühm, kes on suutnud legitimiseerida oma keelekuju ametliku keelena, lõikab sellest otsest kasu, sest tal on vajalik keeleline kapital olemas. Teistsuguse murde- või keeletaustadega inimesed peavad aga kirjakeelt eraldi õppima, kui soovivad juurdepääsu hüvedele. Inglis- ja Prantsusmaal, kus eri keelevariantide staatusevahed on suured, toimib kirjakeel diskrimineerimisvahendina – need, kes seda ei valda, ei pääse võimu ligi, isegi kui võimed seda lubaksid. Sama lugu on ka meie venelastega. Et teha Eestis edukat karjääri, on vaja osata eesti keelt. Eestlastel on see kapital sünnipäraselt, venelastel tuleb aga vaevaga koguda.
Keel kui kapital
Et keel on kapital, võitlevad eri rühmad pidevalt oma keelekuju ametlikuks keeleks kehtestamise eest. Näiteks eesti keele kõrval võru keele legitimiseerimine Võrumaa ametliku keelena looks avalikus sektoris kohe hulga töökohti neile, kes valdavad nii võru kui ka eesti keelt. Võru keele oskus muutuks Võrumaal kapitaliks ja selle mitteoskamine hoiaks ükskeelsed padueestlased sealkandis hüvedest eemal.
Ilmseid samasuguse võitluse jooni oli ka Aaviku keeleuuenduses, millega liitunud noored üritasid uuendusliku keele valdamise ja propageerimisega kasvatada oma positsiooni ühiskonnas. Polnud ka ime, et toonane eliit sellele vastu astus, sest see oleks vähendanud tema keelelist kapitali. Sama võitlust võib aimata tänapäeval näiteks terminoloogia arendamisel. Eurovaldkonna terminoloogias annavad inglise laensõnad eelise neile, kes puutuvad iga päev kokku vastava valdkonna ingliskeelse kirjandusega. Eesti omasõnad rööviks neilt selle eelise. Sama kehtib mujalgi, näiteks arvutiterminoloogias. Iga kirjakeele normi muutmine vähendab nende kapitali, kes olid hinnas just selle normi tundmise tõttu.
Kuigi keele enda seisukohalt ei ole vahet, milliseid sõnu või õigekirjareegleid rakendatakse, ei ole see inimese jaoks sugugi ükskõik. Olgu kirjakeel milline tahes, alati annab ta kellelegi eelise ja jätab kellegi eelisest ilma. Seetõttu pole ka karta, et vaidlused kirjakeele üle iial vaibuksid: kelle keel, selle voli.
Suveülikool on rubriik, kus eri valdkondi uurivad teadlased kirjutavad, mida on teaduses uut ja huvitavat. Varem samas rubriigis ilmunud:
Jaan Sootak (13.7)
Sünd ja surm kui kokkulepe
