MARTIN EHALA: Leppimise hetk
Tegelikult on lood pigem vastupidi: arvestades etniliste protsesside harilikku dü-naamikat, kus väikesed muutused võtavad aega aastakümneid, on Eesti viimaste aastate integratsioon olnud väga kiire. Sedavõrd kiire, et niihästi eesti kui ka vene kogukonna konservatiivsem osa hakkas tajuma oma identiteeti ohustatuna. Piirid eestlaste ja venelaste vahel olid hägustumas, iseäranis Tallinnas, tekkima oli hakanud habras, kuid siiski aimatav riigiidentiteet, mis etnilise kuuluvuse tähtsust vähendas.
Mõlema poole rahvusradikaalidele ei olnud selline areng vastuvõetav. Ja mõlema poole jaoks pakkus pronkssõdur suurepärase võimaluse etnilise mobilisatsiooni saavutamiseks. 2005. aasta kevadel kurtis Klenski teleintervjuus, et vene kogukond on hakanud assimileeruma ja väike pomm pronkssõduri juures oleks suurepärane või-malus vene kogukonna mobiliseerimiseks. Pärast pronksiööd tunnistas Jüri Böhm, et 2006. aastal mindi rahvuslipuga Tõnismäele just selleks, et lasta seda seal häbistada, äratamaks eesti rahvast, kelle on uimastanud heaoluühiskond.
Mõlemad pooled saavutasid oma eesmärgi Eesti ja Vene valitsuse ühiste pingutustega täielikult: etniline piir eestlaste ja venelaste vahel muutus jälle korrapealt teravaks, vanad eelarvamused ärkasid ja vahepeal kohatuks muutunud vastastikused “hellitusnimed” tibla ja fašist said taas eluõiguse. Eesti valitsus sai ülikõrge toetuse, Vene valitsus saavutas oma varjatud ees-märgid, kaotajaks jäi aga Eesti ühiskond tervikuna. Selline on olukord, millest meil tuleb hakata oma ühiskonna ülesehitamisega edasi liikuma.
Suurenes määramatus
Vaieldamatult oli pronksiöö üks neist ajaloo murdepunktidest, kus stabiilne ja suhteliselt hästi ennustatav areng katkeb ja oluliselt suureneb määramatus. Praegu me veel ei tea, milleni sel ööl alanud arengud viivad. Üks on aga selge: lähema aasta jooksul tehtavad poliitilised valikud ja sammud võivad meie riigi ja ühiskonna juhtida üsna erinevatesse uutesse arengusängidesse. On võimalik saavutada ühiskonnasisene konsolideerumine nagu Lõuna-Aafrika Vabariigis, on võimalik Põhja-Iirimaa laadne kurnav vastasseis või Bosnia tüüpi eskaleeruv etniline puhastus. On võimalik kaotada demokraatlike lääneriikide toetus, nagu juhtus 1938. aastal Tšehhiga, ja langeda tagasi halli tsooni. Aga küllap on võimalik ka mingi täiesti omalaadne areng, mida hiljem hakatakse kutsuma Eesti lahenduseks.
Mis tahes stsenaariumi käivitumisel mängib rolli niihästi sisepoliitiline kui ka välispoliitiline tahk ja mõlemad on olulised. Samas on selge, et probleemi edukas sisepoliitiline lahendus suurendab Eesti rahvusvahelist turvalisust palju suuremal määral kui probleemi edukas välispoliitiline lahendus suudaks mõjutada riigisisest turvalisust.
Nii näiteks sai Tšehhi 1938. aasta kriisis võtmeküsimuseks sudeedisakslaste võõrandumine Tšehhi Vabariigist, mis oli alguse saanud kümmekond aastat varem toimunud majanduslanguse ajal. See tabas sudeedisakslasi raskemalt kui tšehhe ja nood ei jätnud olukorda ära kasutamata. Nii ei olnud 1938. aastal Hitleril palju vaja, et provotseerida rahutusi Sudeedimaal. Kuigi Tšehhil oli demokraatlike lääneriikide toetus, pudenes see riigi sisepoliitilise segaduse tõttu kiiresti tolmuks ja Hitler sai oma tahtmise.
Viimasel ajal on poliitikud aprillisündmustega seoses rõhutanud rahutuste riigivastast iseloomu, tunnustanud korrakaitse ja diplomaatia mõjusa tegutsemise läbi kasvanud riigi tõsiseltvõetavust ning väljendanud vajadust oluliselt tõhustada integratsiooni, luua ühtne infoväli ja haridussüsteem. Iseenesest õiged mõtted, kuid praeguses olukorras ja sellises kombinatsioonis süvendavad need meetmed ja retoorika päris kindlasti venekeelsete võõrandumist Eesti riigist ja töötavad seega vastu Eesti julge-olekule pikaajalises perspektiivis. Proovin seda selgitada lihtsa paralleeliga.
Pärast Teist maailmasõda üritasid kommunistid poole sajandi vältel mitmesuguste meetmetega luua Eestis ühtset haridussüsteemi, infovälja ja hegemoonset ajalookäsitlust. Vaatamata kõigile pingutustele ei olnud sellel erilist mõju ja esimesel võimalusel tõid eestlased kirstupõhjast taas sinimustvalge välja. Põhjus oli selles, et eestlased ei andestanud neile osaks saanud ebaõiglust ja see muutis neid Nõukogude ideoloogia suhtes immuunseks.
Praegu tajub valdav osa Eesti venekeelsetest samasugust eba-õiglust pronkssõduri teisaldamise pärast. Nende emotsioon on ehtne hoolimata sellest, kas valitsus, eestlased või kogu maailm peab seda põhjendatuks. Veelgi enam – mis tahes ratsionaalne seletus, et neil pole mingit alust ega õigust nii tunda, ainult suurendab trotsi. Seega kutsuks riiklik surve ühtsusele ja lojaalsusele neis esile vastureaktsiooni, mis üsna loomulikult võib eestlased omakorda viia mõtteni, et kui nad aru saada ei taha, siis tuleb neil lahkuda, heaga või halvaga. Selles punktis enam Eestile häid arengustsenaariume alles ei jääks.
Kuidas edasi?
Probleemi muudab keeruliseks see, et ka eestlased on õigusega solvunud – kommunistide ülekohtu, Venemaa toorutsemise, fašistideks sõimamise, revanšistide räuskamise ja vandaalide laamendamise pärast. Nii istuvadki mõlemad torssis näoga toa eri nurkades, kuigi pealtnäha läheb ju elu edasi nagu ennegi.
Lihtsat lahendust sellises olukorras ei ole, kuid üks on selge: enne kui toimub leppimine, ei saa suhtega, s.t integratsiooniga edasi minna. Leppimisprotsessi võib algatada president või Eesti kirikute pead või Ühiskondliku Leppe Sihtasutus või mõni välismaa silmapaistev humanist. See leppimisprotsess peab kaasa haarama nii eesti- kui ka venekeelse haritlaskonna ja olema poliitiliselt erapooletu. See protsess peab vähemalt mingil määral institutsionaliseeruma ja tal peab olema üsna selgelt määratletud lõppeesmärk – harta või midagi sarnast. Ma ei tahaks ennustada selle sisu, kuid ma loodan, et seal saab olema ka mõte mitte võidelda minevikuga, vaid ehitada tulevikku.
Samuti tuleks endale aru anda, et lepituskäe ulatamiseks pole aega lõpmatult, ajaloo aken on selle jaoks avatud vaid piiratud aja. Ja kui me leppida ei suuda või ei taha, siis ei pruugi meil tulevikus olla jõudu ka oma riiki säilitada.
