MARTIN EHALA: Moodsast kadaklusest

Eesti Päevaleht tõi 20. detsembri arvamusküljel ära välisminister Kristiina Ojulandi tsitaadi välispoliitika arutelult riigikogus: “Mitte “identiteet integratsiooni kiuste”, vaid “identiteet integratsiooni kaudu” saab märksõnaks, mis kokkuvõtvalt sõnastab tegeliku väljakutse tänasele Eesti poliitikale”. Pealtnäha tavapärane eurooptimistlik retoorika sisaldab üsna kaheldava väärtusega sõnumit, kui tungida öeldu sisusse.

Esiteks ilmneb, et välismister peab tänase Eesti poliitika väljakutseks rahvusliku identiteedi küsimust. See on ebatavaline, sest poliitika tavaliselt ei tegele identiteediküsimustega, vaid rahvuslike ja riiklike huvide kaitsmise ja ühiskondliku arengu korrastamisega. Seejuures on ka identiteet rahvuslik huvi, mida tuleb kaitsta. Välisministri tsitaadi esimene pool ütleb aga otse, et identiteedi kaitsmine ei ole eesmärk olukorras, kus meie riiklik huvi peab vajalikuks integratsiooni Euroopa Liiduga. Veelgi enam, tsitaadi teine pool väidab, et identiteet tuleks kujundada integratsioonist Euroopa Liiduga. See on äärmiselt ohtlik seisukoht.

Eestlased on vana ja sitke rahvatõug, kes on oma identiteedi kujundanud aastatuhandete jooksul. Arvata, et me leiame oma identiteedi organisatsioonist, mille ideegi pole vanem kui mõnikümmend aastat, on lihtsalt rahvuslik nihilism. Selle eest hoiatas juba 130 aastat tagasi Jakob Hurt, kui ta rääkis neist edasipüüdlikest, kes talurahva hulgast linna ameti peale läksivad, oma musta kuue asemel ”sinise saterkuue selga saivad” ja see peale saksa keele ja meele omaks võtsid, mille järel kadus ka ”osa võtmine kõigest, mis Eesti rahvasse puutub, tema rõõmust ja kurbdusest, tema tulust ja kahjust”. Sedalaadi suhtumist on tunda nii mõnegi suust, kes on omale ”sinise saterkuue selga saanud”. Kui sellise suhtumise levitamine seatakse koguni tänase Eesti poliitika eesmärgiks, siis on prioriteedid tõsiselt paigast ära.

Eesti poliitika ülesanne ei ole siiski mitte nii ambitsioonikas kui eestlaste identiteedi kujundamine, vaid üksnes integratsioon Euroopa Liiduga. Kuid mitte integratsioon identiteedi kiuste ja iga hinnaga, mis näib olevat kõnealuse avalduse varjatud sisu, vaid selline integratsioon, mis võimaldaks meil säilitada oma identiteeti ja selle kaudu ka midagi Euroopale lisada – selline poliitika, mis suudaks tasakaalustada kaht vastandlikku rahvuslikku huvi – iseendaks jäämist ja majandusliku arengu huvidest lähtuvat integreerumisvajadust. Seega ei ole tänase Eesti poliitika väljakutse mitte identiteet integratsiooni kaudu, vaid integratsioon identiteedi kaudu. Ja neil kahel on suur vahe.