MARTIN EHALA: Muinasjuttu sinilinnust
Kuigi Esimene maailmasõda on ajalugu, kuid Teine elab veel inimeste mälestustes, võiksime sloveenidelt õppida, kuidas olnuga leppida.
Kümme kilomeetrit Tolminist põhja suunas on mägedes väike juugendstiilis mälestuskirik Austria-Ungari sõduritele. Kiriku seinad on seest tihedalt kaetud langenute nimedega. Seal on kõrvuti austerlasi, tšehhe, slovakke, serblasi horvaate, sloveene.
Vaevalt 15 kilomeetrit lääne suunas on suurejooneline itaalia sõdurite mälestuskirik, mille 1938. aastal avas isiklikult diktaator Benito Mussolini. Kuigi lahingud Tolmini ümbruses tõid kaasa häda ja viletsust sloveenidele ning kümneid tuhandeid sõjapõgenikke, hooldavad neid kirikuid kohalikud kogudused ja peavad seal täna oma jumalateenistusi.
Tuba Erwin Rommelile
Kobaridis, 10 kilomeetrit Tolminist lääne suunas on Esimese maailmasõja muuseum, mis 1993. aastal valiti Euroopa aasta muuseumiks sõja objektiivse kujutamise eest. Selles on üks tuba pühendatud Erwin Rommelile, Saksa leitnandile, kes Tolmini vallutamisel teenis Raudristi. Selles lahingus kasutasid sakslased ja austerlased esmakordselt taktikat, mille põhjal Rommel hiljem arendas välja kuulsa välksõja – Blitzkrieg’i kontseptsiooni. Teises maailmasõjas juhtis Rommel Saksa vägesid Poolas, Prantsusmaal ja Aafrikas, kus ta sai hüüdnime Kõrberebane.
1944. aastal oli Rommel seotud ebaõnnestunud juulivandenõuga Hitlerile, mille järel tal anti valida kohtumõistmise ja enesetapu vahel. Ta oli üks kõige respekteeritumaid väejuhte nii omade kui vastaste seas ning selge näide, et igaüks, kes on kandnud Saksa mundrit, ei ole tingimata sõjakurjategija.
Inimlikkus, millega sloveenid suhtuvad oma ja teiste keerulisse ajalukku, võiks eeskujuks olla meilegi. Kuuldes Lihulas püstitatud mälestussambast, ei olnud ma algul sugugi kindel, et seda on kindlasti vaja. Veelgi enam vastumeelsust tekitas minus suhteliselt ähvardava olekuga täisrelvis sõduri bareljeef. Kui aga peaminister Juhan Partsi juhitav valitsus mälestussamba möödunud neljapäeva ööpimeduses politseil brutaalselt maha võtta laskis, tundsin ma, et need mehed, kes naiivses usus, kes olude sunnil Saksa vägedes Eesti vabaduse ees seisid, on riigi poolt reedetud.
Jälgides Lihula mälestussamba mahavõtmisele järgnenud ulatuslikku vastukaja, on selge, et see hoolimatu tegu on vallandanud suure hulga emotsionaalset energiat, mis otsib omale väljundit. Kuhu see suundub?
Kahju oleks seda raisata peaministri häbistamiseks, sest ta saab sellega ise suurepäraselt hakkama. Isamaaliit on kutsunud üles maha võtma ka Tallinna Tõnismäe pronkssõdurit. Ka see ei ole hea lahendus, sest puudutaks valusalt kõiki, kelle jaoks Teine maailmasõda on eelkõige Suur Isamaasõda. Lugupidamisest nende ajaloo vastu peaks see kuju jääma. Ja mitte ainult selle pärast.
Emotsioonid õigesse kivisse
Ka minu vanaisa langes punaarmee mundris. Kui te aga vaatate lähemalt Tõnismäel asuvat pronkssõdurit, siis näete, et see ei ole võiduka vallutaja ja okupandi kuju, vaid sõjast väsinud eesti laskurkorpuse mees, kes on jõudnud tagasi oma laastatud kodumaale, mis tuleb üles ehitada, hoolimata kaotatud iseseisvusest.
Ka eesti laskurkorpus võitles Eesti vabaduse eest: sõdisid nad ju natsi-Saksamaa vastu ühes kogu demokraatliku maailmaga. Maailmaga, mis tunnistas rahvusvahelist õigust. Kui purustame Saksamaa, taastatakse ka Eesti iseseisvus, võisid nad mõelda. Ehk oli see naiivne lootus. Kuid kes julgeb öelda, et see oli naiivsem kui lootus peatada Nõukogude väed Eesti piiril?
Ma arvan, et kõik ausad eestlased, hoolimata poolest, kus nad võitlesid, ja mundrist, mida nad kandsid, võitlesid Eesti vabaduse eest. Ja sellepärast tunnen ma end nii puudutatuna, kui neile püstitatud mälestusmärk Lihulas maha võeti.
Ma arvan, et me peaksime püstitama neile meestele uue mälestussamba.
Mu vaimusilmas on kaks sõdurit, kes seisavad näoga teineteise poole. Üks on Vene, teine Saksa mundris. Nad vaatavad teineteisest mööda, üles teise selja taha. Kumbki on välja sirutanud käe, nagu tahaks püüda sinilindu.
Nende kehad on natuke ettepoole kaldu, nad on kohe-kohe liikuma hakkamas, et oma sinilindu püüda, ja on ilmselge, et nad põrkavad kokku ja peavad minema läbi teineteise, kui tahavad järgida oma unistust. Nende nägudel ei ole viha, vaid mingi nukker lootus, see, mis sureb viimasena. Alla on kirjutatud: kõigile, kes võitlesid Eesti vabaduse eest 1941-1945.
Martin Ehala, Tallinna pedagoogikaülikooli professor
