MARTIN EHALA: Totaalne võõrandumine
Kui tõmbaks korraks hinge tagasi ja vaataks, milliseks me muutunud oleme. Totaalne võõrandumine on vähe öelda, sageli on tegu selge agressiivsusega. Et “sebral” sõidetakse jalakäijal ökonoomsel väikesel kiirusel üle kanna, ei eruta enam ka jalakäijat. Sageli aga paneb autojuht lausa kiirust juurde, et sundida kaaskodanikke teed vabastama. Ajad, mil vanainimesele bussis istet pakuti, on möödas, nüüd öeldakse poolvaljusti, et sellisele oleks vaja anda jalaga, mis ta koperdab siin. Vabaõhukontserdil esireas seisvad pensionärid hurjutavad lapsi, kes teiste tagant midagi ei näe ja tahaksid kõige ette tulla. Igal hommikul lisab raadioreklaam kõigele sellele pildikese raevunud kodanikust, kes on “läinud pöördesse” naabri uuest autost. Isegi avalik-õiguslikud ülikoolid, kes peaksid ühiselt edendama Eesti haridus- ja vaimuelu, on vastastikku kehtestanud oma õppejõududele konkurentsikeelu. Ärapanemisest on saanud rahvuslik sport.
Ameerika psühholoogiaklassiku Abraham Maslow’ kohaselt moodustavad inimese vajadused püramiidi, mille vundamendiks on füsioloogilised tarbed ja tipuks eneseteostusvajadused. Neist tarvetest neli madalamat on sellised, mille vaeguse korral kaotab kõrgemate vajaduste rahuldamine inimese jaoks tähtsuse. Näiteks kui turvalisusvajadus on rahuldamata, püüab inimene saavutada turvalisust ega hooli sel ajal kõrgemate vajaduste rahuldamisest. Ei ole imestada, et inimlikkus kaob, kui janu ja nälg võtavad silmanägemise.
Mis on aga Eestis viga: vett jagub, näljahäda ei ole, keegi otseselt elu kallale ei kipu. Vastupidi. Majandus on kõrgseisus, tööpuudus minimaalne. NATO ja Euroopa Liit toetavad riiklikku turvalisust. Riigieelarve on kuhjaga täis ja tulevikuprognoosid head. Mis on meil viga, et kaotame järjest oma inimlikku headust?
Olulisim unaruses
Piisab, kui vaadata püramiidis veidi kõrgemale – Eesti ühiskond on üsna unarusse jätnud inimese vajaduse armastuse ja kuuluvuse järele, tunnustuse asemel jagatakse vaid ükskõiksust ja kõrkust. Küsigem endalt, miks peaks ületöötanud, kuid siiski väikese sissetulekuga inimene armastama seda ühiskonda, kus tal on loota vaid iseendale. Ka mujal peab ise hakkama saama, aga makstakse rohkem. Milleks peaks noor kõrgkooli lõpetanud asjatundja tahtma end teostada Eestis, kus kõik on kõigi peale tigedad? Milleks peaks üldse tahtma elada riigis, kus tõenäosus, et su laps ülekäigurajal surnuks sõidetakse, on suurem kui ükskõik kus mujal Euroopa Liidus. Mammonajahil on Eesti unustanud olulisima – inimlikkuse, hoolivuse ja armastuse.
Ma saaks aru, kui ükskõiksed ja hoolimatud on need, kellel pole läinud elus hästi ja kelle hinge on pettumused kalestanud. Paraku tundub mulle, et tähelepanu ja hoolt ligimeste vastu on kriitiliselt vähe just kõigi meie hulgas, kes me oleme elus hästi hakkama saanud. Kui jätkame samas vaimus, siis muudame lõpuks ka iseenda elu talumatuks. Samas on meil mõju ja ressursse, et muuta ühiskonna õhustikku, kui vaid seda soovime. Miks me seda siis ei tee?
