MARTIN EHALA: Ümberpööratud vene kaart
Vene argument on Eesti euroväitluses kaalukas. Viidatakse Venemaa määramatusele ja sellest tulenevatele julgeolekuriskidele, mis sunnivad Eestit otsima tihedamat sidet Euroopaga. On selge, et agressiivse Venemaa kõrval oleks Euroopa Liitu kuulumine Eesti jaoks mõnevõrra rahustav. Kuidas mõjutab aga Eestit see, kui turvalisus ja demokraatia meie suures naaberriigis stabiilselt kasvaks? Iseseisvale Eestile oleks see ilmselt parim mõeldav stsenaarium. Euroopa Liitu kuuluvale Eestile võib sellega kaasneda üks mustemaid stsenaariume üldse. Väide on ootamatu ja vajab põhjendamist.
Selle aasta 23.–25. maini toimus Vilniuses rahvusvaheline seminar “Keelelise mitmekesisuse haldamine Balti riikides”. Seminari eesmärgiks oli uurida Balti riikide võimalusi liitumiseks “Euroopa regionaal- ja vähemuskeelte hartaga”. Seminari korraldamine on märk Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu soovist, et Balti riigid ühineksid hartaga. Seminaril osalenud rahvusvaheliste ekspertide Johan Häggmani ja Fernand de Varennes’i sõnavõttudest jäi selge mulje, et see küsimus kavatsetakse tõstatada kõrgel poliitilisel tasemel üsna varsti, kuid kindlasti mitte enne Euroopa Liidu liitumisreferendumeid Eestis ja Lätis.
Eesti muutub kakskeelseks
Kuigi Eesti keelepoliitika praktika vastab harta nõuetele, on Eestil sellega väga raske ühineda vaatamata sellele, et harta nõuded ei laiene migrantide keeltele (nt türgi keelele Saksamaal). Põhjus on selles, et Euroopa Vähemkasutatud Keelte Büroo arvates ei ole vene keel Eestis migrantkeel, vaid ajalooline vähemuskeel. Büroo seisukoht on vormiliselt korrektne, sest vene keelt kõneldi Eestis ka enne nõukogude okupatsiooni ja sellega kaasnenud immigratsiooni. Kuigi praegune vene kogukond tekkis kolonisatsiooni tagajärjel, ei muuda see büroo hinnangul olukorda, sest harta ei kaitse kogukondi, vaid keeli ja harta definitsiooni järgi on vene keel Eestis ajalooline vähemuskeel. Eesti osalejate väited, et vene kogukond Eestis ja näiteks türgi kogukond Saksamaal on oma kujunemiselt sarnased (tööjõu immigratsioon) ja neid tuleks seetõttu sarnaselt kohelda, ei leidnud Euroopa ekspertide mõistmist.
Niisiis tuleks hartaga ühinemisel tunnistada vene keel Eestis ajalooliseks vähemuskeeleks, mis tooks Eestile kaasa kohustuse kaitsta ja toetada vene keele kasutust oma territooriumil. Sisuliselt tähendaks see kakskeelsuse nõuet suurel osal Eestist, k.a Tallinnas. Päris kindlasti vähendaks see kohaliku venekeelse elanikkonna motivatsiooni eesti keelt õppida ja suurendaks sellega rahvusrühmade eraldatust. Eesti Vabariigi 12 aasta jõupingutused integratsioonipoliitikas saaks tõsise tagasilöögi. Olles aktsepteerinud vene keelt Eestis vähemuskeelena, oleks ka väga raske põhjendada, miks meil on vaid üks riigikeel, kui ajaloolise vähemuskeele kõnelejaid on elanikkonnast 30%.
Küsimus ei ole ainult kohalikus venekeelses elanikkonnas. Euroopa Liidu poliitikud on öelnud, et viisavabadus Venemaaga pole lähiaja küsimus, kuid Eesti pikaajalise arengu seisukohalt pole vahet, kas see tuleb viie või 15 aasta pärast. Juhul kui vene keelel on Eestis eristaatus ja Eesti elatustase ületab Venemaa lähipiirkondade oma, siis tähendab vaba liikumine Euroopa Liidu ja Venemaa vahel vene kogukonna kiiret kasvu euroliitu kuuluvas Eestis.
Võrdluseks olgu öeldud, et viimase kümne aasta jooksul on venekeelne kogukond Soomes kasvanud 30 000 inimese võrra, eeskätt maa idapiirkondades. Vaieldamatult on tegu olulise turvalisusriskiga.
Iseseisev Eesti võib hartaga mitte liituda (nagu on siiani tehtud), Euroopa Liidul on aga oma sõnakuulmatute liikmete mõjutamiseks tugevamad hoovad (meenutage kas või Austria juhtumit). Et tegemist on Eestile eksistentsiaalselt olulise küsimusega, siis vajaks see lahendust enne liitumist Euroopa Liiduga. Küsimus on selles, kas Brüssel aktsepteerib Eesti keelepoliitikat või jätkab surve avaldamist kakskeelsuse kehtestamiseks. Eesti vajaks siin Brüsseliga pikaajalist kokkulepet ja meie poliitikud peaks näitama üles oma initsiatiivi enne liitumist. Küsimus on selleks liialt oluline.
Grupimõtlemise sündroom
Vahetult pärast eelmainitud seminari saatsin ma rahvastikuminister Paul-Eerik Rummole ülevaate üritusel kõlanud seisukohtadest, pakkudes ka omapoolset abi olukorra analüüsimiseks ja valitsuse seisukoha kujundamiseks. Paraku näib, et valitsust ja suurt osa Eesti poliitikuid on haaranud grupimõtlemise sündroom.
Grupimõtlemise korral tekib üksmeele illusioon, välditakse lahkhelisid, blokeeritakse väljast tulevat infot, ignoreeritakse alternatiivseid ideid, nähakse ainult üht lahendust. Grupimõtlemine viib väga sageli ekslike otsuste langetamiseni. Ilmekaim näide lähiajaloost on ilmselt Iraagi sõda, mille puhul Ameerika administratsioon ülehindas massihävitusrelvade ohtu ja sõja kiire lõpetamise võimalust.
Ilmselged grupimõtlemise märgid iseloomustavad ka Eesti poliitilist eliiti Euroopa Liidu küsimuses. Kiiret ühinemist nähakse ainsa võimaliku lahendusena, teisitimõtlejaid ähvardatakse isolatsiooniga (Rein Lang, Urmas Reinsalu, Villu Reiljan, Eiki Nestor, vaata Eesti Päevaleht 2. august lk 2) või nimetatakse hüppavateks jänesteks (Siim Kallas, Postimees 12. august).
Vaieldamatult avab kuulumine Euroopa Liitu Eestile palju uusi võimalusi. Kuid sellega võivad kaasneda ka täiesti reaalsed ohud. Kui Euroopa Liit on jätkuvalt seisukohal, et vene keelele tuleks Eestis tagada ajaloolise vähemuskeele staatus ja see nii ka läheb, siis on sellel Eesti keelekeskkonna arengule Euroopa Liidu tingimustes pikas perspektiivis väga rasked tagajärjed. Samas on grupimõtlemine Eesti poliitikas viinud olukorrani, kus sisuline arutelu võimalike ohtude üle praktiliselt puudub.
Rahvahääletuseni on jäänud liiga vähe aega, et leida Eesti jaoks vähemus- ja regionaalkeelte hartaga ühinemiseks vastuvõetav variant. Kas ei oleks sellises olukorras mõistlikum hääletada 14. septembril Euroopa Liiduga liitumise vastu, et anda poliitikutele võimalus vaadata olukorrale kaine pilguga, vabaneda grupimõtlemisest ja leida ühes Brüsseli partneritega Eestit rahuldav lahendus. Tegemist ei ole mingite erisoodustuste väljakauplemisega, vaid garantiide saamises küsimuses, mis praeguste arengute jätkudes võib kujuneda tõsiseks ohuks Eesti arengule.
