Martin Hanz: võtsime klaasi šampanjat, sest see oli väga liigutav
Homme möödub 20 aastat Saksamaa ametlikust taasühinemisest. Euroopat poolitanud raudse eesriide langemises mängisid suurt rolli miljonid tavalised inimesed. Kuid teisalt tõusid esile ka liidrid, kes inimeste soovid ellu viisid.
Praegune Eesti Saksamaa suursaadik dr Martin Hanz on arvatavasti isegi Saksamaal üks väheseid, kellel oli võimalik jälgida nende sündmuste arengut päris tipu lähedalt, kuna ta töötas just sel ajal kantsler Helmut Kohli heaks.
•• Saksamaa tähistab homme 20 aasta möödumist taasühinemisest. Töötasite ise tol ajal kantsler Helmut Kohli kabinetis. Kas oskate öelda, mida te tegite täna kakskümmend aastat tagasi, kui oli täiesti selge, et mõne tunni pärast saab taasühinemine teoks?
Tegelikult mäletan seda päeva väga hästi. See oli väga eriline. Olin Hamburgis, kus toimus Ida- ja Lääne-Saksamaa Kristlik-Demokraatliku Liidu taasühinemine. See oli kantsleri jaoks väga oluline päev. Kohal oli väga palju delegaate nii idast kui ka läänest ning kõik olid väga heas tujus, sest järgmist päeva oodati väga. Õhtul pärast seda üritust läksime kolleegidega baari. Istusime seal ja samas oli daam, kes töötas Ida-Saksamaa peaministri heaks. Ta ütles meile, et homsest pole tal enam tööd. Vastasime: palun tule meie juurest liidukantsleri ametist läbi, leiame ehk sulle midagi. Ja see oli päev, kui ma kohtusin esimest korda Angela Merkeliga.
•• Tõesti?
Jah, tema oli see daam. (Seik ajab saadiku lõbusalt muhelema – toim.) Ülejäänu on kõik teada – praegu on Angela Merkel liidukantsler. Hiljem sõitsin heast sõbrast kolleegiga Bonni. Vaatasin taasühinemise sündmusi seal koos abikaasaga televisioonist. Võtsime klaasi šampanjat, sest see oli emotsionaalselt väga liigutav. Mõtlesime tagasi eelnenud aastale, see oli olnud absoluutselt erakordne ja meelde sööbiv. Olime rõõmsad, aga samal ajal ka liigutatud nagu iga sakslane tol päeval.
•• Augusti lõpus 1989 asusite tööle Saksamaa tolleaegse liidukantsleri Helmut Kohli kõnekirjutajana. Ja juba novembri alguses langes Berliini müür. Vaadates nüüd tagasi, võib muidugi rääkida, et Ida-Euroopas laiemalt ja Ida-Saksamaal kitsamalt leidus juba palju märke, et midagi toimub. Kuid kas kantsler Kohli juures teati ette, et Berliini müür just siis langeb?
Mainisite, et midagi toimus. Poolas oli Solidaarsuse liikumine, aset oli leidnud Balti kett. Paljud idasakslased olid lahkunud, sest Ungari ja Austria olid piiri avanud. Seega midagi tõesti toimus. Kuid oli ka teisi asju, mis olid just toimunud. Näiteks oli septembris aset leidnud katse lükata kantsler Kohl ja tema partei võimult. Inimesed polnud temaga rahul ning mõned üritasid teda kukutada. Ja 4. oktoobril oli just Mihhail Gorbatšovi osavõtul tähistatud Saksa Demokraatliku Vabariigi 40. aastapäeva.
Mis puutub 9. novembrisse, siis müüri langemine oli meile täielik üllatus. Kantsler Kohl oli visiidil Poolas, külas sealsel esimesel vabalt valitud valitsusel ja peaministril. Ja kui müür järsku langes, siis oli meil talle väga raske selgitada, et ta peab järsku tagasi pöörduma. Et ta peab minema Berliini ja nägema, mis on just juhtunud. Kohl ütles: te olete hullud, mul on käsil üks kõige olulisem visiit ja te tahate, et ma selle pooleli jätaks. Selgitamise tegi raskemaks asjaolu, et ta viibis õhtusöögil ja seetõttu sai temaga ainult hetketi suhelda. Lisaks oli veel logistiline probleem. Saksamaa [liitvabariigi] lennukitel polnud lubatud lennata Berliini – ta pidi lendama Hamburgi ning sealt edasi Ameerika lennukiga. Aga sedasi jõudis ta sinna järgmisel päeval.
Kuid seda pilti vaadata oli uskumatu, eriti seepärast, et see oli emotsionaalselt väga liigutav. Järgmisel päeval oli Kohl suurel meeleavaldusel ja sai seejärel kõne Gorbatšovilt, kes küsis: mis Berliinis toimub? Kohl ütles, et inimesed pidutsevad, kuid pole mingeid korrarikkumisi ega rüüstamist. Nähtavasti oli Gorbatšov oma salateenistuselt saanud teistsugust infot, kuid ta usaldas Kohli kirjeldust. Ning seetõttu ei järgnenud ka mingit reaktsiooni Ida-Saksamaal paiknenud Vene vägedelt. Ma arvan, et see oli ka suurepärane signaal näiteks Eestile. Kui näha, et venelased lubavad juba sellisel asjal juhtuda, siis muutuvad võimalikuks ka paljud teised asjad.
Igal esmaspäeval toimusid näiteks demonstratsioonid, kus inimesed skandeerisid „Wir sind das Volk!” ning pärast juba „Wir sind ein Volk!”. Mida sellega ette võtta? See oli valitsusele väga suur proovikivi. Kogu maailm vaatas, mis toimub Saksamaal. Oli ju sealt tulnud nii palju halbu asju, eriti 20. sajandil. Seega oli partnerite ja sõprade seas palju närvilisust. Seda nii Prantsusmaal, Suurbritannias kui ka Ameerikas ja loomulikult Nõukogude Liidus.
•• Rääkisite just valitsuse rollist inimeste tahte haldamisel. Kas müüri langedes oli näha, et Saksamaa taasühendamine võiks saada teoks juba vähem kui aasta pärast?
Muidugi oli taasühendamine pärast müüri langemist meil mõttes. Kuid sel hetkel polnud küll kedagi, kes oleks ette kujutanud, kuidas see võiks juhtuda. Sel ajal polnud võimalik teha kindlat plaani. Asjad muutusid nii kiiresti, eri tegureid oli väga palju ning seetõttu oli ainus võimalus jääda kindlaks oma põhimõtetele. Meie põhiseaduses on need põhimõtted väga selgelt kirjas ja kantsler Kohl kasutas neid mitmel korral oma kõnedes. Põhiseadus ütleb, et saksa rahvas jääb kindlaks vabaduse ja ühtsuse saavutamisele vaba enesemääramise teel. See oli võtmeküsimus, sakslased pidid ise otsustama, kas nad tahavad elada ühtses riigis või mitte. Ja see oli ka kirjas kõikides võtmedokumentides alates NATO omadest ja muudes lepingutes. Küsimus oli niisiis, kuidas me edasi liigume, ning sellest sündis nn kümne punkti plaan. Kohl oli ka juba kriitika all – mida ta kavatseb olukorraga ette võtta? Vaja oli poliitikat. Istusime dokumendi koostamiseks nädalavahetusel maha ja meil polnud lubatud mitte kellegagi rääkida. Isegi koalitsioonipartner Hans-Dietrich Genscher ei teadnud sellest mitte midagi. Idee oli selles, et kui ta oleks teadnud, siis oleks avalikkus kohe arvanud sellel nägevat Genscheri näpujälgi. Kohl tahtis olla protsessi peremees ja näidata, et ta oli teinud selle ise, mitte tema koalitsioonipartner.
Ning siis oli küsimus, kas peaks seda näitama enne prantslastele, brittidele, ameeriklastele ja venelastele. Kuid saime aru, et kui me seda teeks, siis jääksime kinni lõpututesse diskussioonidesse sõnastamise ja formuleerimise üle. Ning siis haihtuks kogu efekt, mis seisnes Ida-Saksa inimestele näitamises, et jah, oleme siin ja teeme midagi. Kohl käis plaani välja tegelikult oma eelarvekõnes. Esiteks rääkis ta eelarvest ja siis teatas: laske mul nüüd pöörata tähelepanu teisele teemale. Ja sealt tuli plaan, mis sai kohe parlamendi täieliku heakskiidu. Genscher sai selle oma kätte hetk enne Kohli kõnet ja seetõttu sai ta hiljem avalikult öelda, et ta oli sellest varem teadlik.
Ning siis pomm plahvatas. Eks partneritega oli pärast seda palju arutamist, kuid sakslased võtsid selle kohe omaks. See oli ka Kohli kui taasühendamise liidri rolli algus. Muide, mul on selle programmi esimene versioon, mille oma käega kirja panin, oma eraarhiivis siiani alles.
•• Nagu ütlesite, vaatas kogu Saksamaa ja ka maailm Kohli poole, mida ta ette võtab ja kavatseb. Milline liider ta oli – kas ta usaldas palju oma meeskonnale või oli ta pigem selline, kes kujundas seisukohti ise?
Meil oli väga eriline töömeetod. Kohlil oli selline väike taskumärkmik. Muide, ta valitses Saksamaad põhimõtteliselt selle väikse märkmikuga. Hommikuti vaatas ta sealt järele, et näiteks järgmisel nädalal on tal vaja olla ühes või teises kohas, kus tuleb ka kõne pidada. Tavaliselt koostasime kõigepealt olulisemate punktidega kava – struktuuri. Ja seejärel arutasime temaga seda lühidalt, siis koostasime esimese kavandi, mida omakorda arutasime nii tema kui ka kantsleri teiste nõunikega. Ja siis käisime selle läbi põhimõtteliselt sõna-sõnalt ja pärast seda esitas ta vastava kõne. Seda tegime kõige tähtsamate kõnede puhul, umbes viis-kuus korda aastas. Kõigi ülejäänute puhul taaskasutasime tekste kõvasti. Poliitiku jaoks on väga oluline kordamine, originaalsus isegi pole nii väga. Kuid 1989 ja 1990 ei toiminud see nii hästi, sest asjad muutusid kiiresti.
Pean ütlema, et sel perioodil oli üks oluline kõne, mille Kohl koostas täielikult ise. See oli 19. detsembril 1989 Dresdenis, kus tal oli kohtumine Ida-Saksamaa peaministri Hans Modrowiga. Meil polnud selleks mitte midagi ette valmistatud, sest polnud teada, kuidas see läheb. Kuid õhtul olid Dresdeni Frauenkirche juurde kogunenud kümned tuhanded inimesed. Ning ta pidas seal kõne, mida jälgis terve maailm. Küsimus oli, kuidas ta selle olukorra lahendab. Ühest küljest olid seal inimesed lippudega, pidi ainult vaatama nende nägusid, et näha, millised on lootused, emotsioonid. Ja millise vastutuse sellised inimesed kõnelejale panevad. Ta pidi rahustama inimesi ja samal ajal andma neile ka teatud perspektiivi, kuid vältima rahvusluse puhangut, näiteks hümni laulmist. Ja Kohl sai sellega perfektselt hakkama. Sealt pärinevad ka tema sõnad: „Mu eesmärgiks jääb – kui ajalooline hetk lubab – meie rahva ühtsus.” George Bush vaatas seda, võttis ühendust ja ütles Kohlile, et ta sai olukorraga perfektselt hakkama. See oli Kohli enda kõne, meie seda ette ei valmistanud. Meie valmistasime ette poodiumi. Oma memuaarides ütleb ta, et tuli kohale ja järsku oli poodium seal. No me organiseerisime selle. (Naerab.) Kes veel oleks selle sinna saanud panna, teadsime, et rahvakogunemine on plaanis.
•• Kui jõudis kätte 3. oktoober 1990, võtsite abikaasaga klaasi šampanjat ja mõtlesite ka tagasi viimase aasta sündmustele, nagu ütlesite. Mis olid tookord teie lootused või kartused taasühinenud Saksamaa suhtes? Kuidas te hindate neid nüüd, 20 aastat hiljem?
3. oktoobrini jäi muidugi veel palju olulisi sündmusi. Näiteks Saksa marga kasutuselevõtt Ida-Saksamaal. Kuid hakkasime ainult vähehaaval taipama Ida-Saksamaa majanduse lootusetut seisu. Peab aru saama, et see riik oli ju tugevuselt kümnes industriaalriik maailmas. Vähehaaval saime aru, kui pehkinud olid nende majanduse alused ja kui rikutud keskkond, et nad polnud üldse konkurentsivõimelised.
Kaks päeva pärast taasühinemist läksin Berliini, kus esinesin ühel konverentsil. Tagasi minnes oli vaja lennata Schönefeldi lennujaamast. See oli ikka Honeckeri ajastule vastav väike lennujaam. Aga seal oli kaks tuhat Lääne-Saksamaa ametnikku, kes kõik ootasid reede õhtul transporti tagasi. Oli näha, et see oli avalikule teenistusele ülisuur ülesanne. Saavutatud oli taasühendamine ja põhialused olid paika pandud. Ja see oli fantastiline saavutus. Kuid oli selge, et alles siis algas paljude asjadega igapäevane töö. Oli veel üks asi – esimesed valimised pidid toimuma detsembris ning polnud üldse selge, et Kohl need võidab. Arvati, et idasakslased võiksid oma ajaloo tõttu näiteks rohkem vasakpoolseid valida. 3. oktoobril 1990 muidugi mõtlesime, et majanduslik ja muu ülesehitamine võiks minna palju kiiremini. Kuid teisalt ei saa unustada, et 450 000 Nõukogude sõjaväelast olid Ida-Saksamaal. Meie jaoks oli nende kiire väljaminek väga oluline. Oli palju teha, kuid kõige rohkem meeli erutanud periood oli läbi. Kõige raskem aeg tuli 1990. aasta jõulude ajal. Kantsler oli võitnud valimised ja me kõik säilitasime oma töökohad. Kuid siis oli tal vaja pidada kõne järgmise nelja aasta kohta. Ja meil polnud mingeid ideid. (Naerab taas.) Oled väsinud ja siis küsimus: mis peaks olema tähtsaim sõnum järgmise nelja aasta kohta? Ka kõnekirjutajana ei saa enam kunagi tagasi sellist huvitavat aega. Istusin sõbraga jõulude ajal seda kõnet koostades. Jõime ära mitu pudelit punast veini ja halle juukseid tuli juurde, kuid polnud ühtegi suurepärast ideed, mis siis oleks järgmise nelja aasta programm.
•• Kas praegu võib siiski hinnata, et Saksamaa on ühtseks saanud?
Ma arvan, et peame olema väga tänulikud. Mõnikord alahinnatakse seda, mida oleme saavutanud. Mitte ükski sakslane ei istu enam vanglas poliitilistel põhjustel. Inim- ja kodanikuõigused ning vabadus on siiani peamised asjad. Oleme saavutanud ka pehkinud majandussüsteemi muutmise. Jah, me oleme selle jaoks palju raha kulutanud. Kuid eelkõige on idasakslased kandnud muutuste peamist osa. Läänes me maksime selle eest, kuid idas kohanduti uuega. Samal ajal ei kaotanud idasakslased oma isiklikku uhkust ja neil on ka põhjust olla päris uhked. Osaliselt on neil siiani oma identiteet, sest seda ei saa muuta ühe põlvkonnaga. Kuid järk-järgult on Saksamaa kasvamas kokku.
Regionaalsed erinevused on siiani olemas, kuid sakslased on sellega harjunud. Saksamaa on suur maa ning eri liidumaade inimesed on erinevad. Ma ei usu, et enam oleks alles idasaksa identiteet, see on muutunud ikkagi regionaalseks. Me oleme saavutanud puhtama keskkonna, see oli täiesti rikutud. Jõed on puhtad, tööstus on keskkonnasõbralik. Jah, idas on ikka suhteliselt suurem tööpuudus. Kuid teisalt on pensionid idas suuremad kui läänes. Sest idas elanud inimestel oli tavaliselt töö kogu aeg olemas. Seega on neil pensionistaaž suurem. Ning samuti oli seal naiste töötamise suhe suurem kui läänes. Seega on pensionäridel juba suurem pension kui läänes. See oli väga oluline, kantsler ütles, et need inimesed on elanud nii keerulist elu, et väärivad elu lõpul suuremat toetust. Muidugi on lääs ikka väga atraktiivne ja paljud otsivad endiselt tööd läänes. Endise Ida-Saksamaa elanikkond on 1990. aastaga võrreldes kahe miljoni võrra vähenenud. Üldiselt on siiski tegemist edulooga ja mitte ainult Saksamaa, vaid kogu Ida-Euroopa jaoks.
•• Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeva tähistamine pole ka kaugel. Tolleaegsed sündmused Ida-Euroopas puudutasid nii Saksamaad kui ka Eestit. Sel nädalal käis Tallinnas uus Saksa liidupresident Christian Wulff, kes meenutas sedagi. Kuid kõnelustel tulid jutuks peamiselt uued ühendused – näiteks euroala.
Jah, meie president käis siin. Nagu ta märkis, on Saksamaal ja Eestil euro stabiilsuse ja range fiskaalpoliitika kohta samad seisukohad. Kohtumistel rõhutati mitu korda, et Saksamaal ja Eestil on eurole väga sarnased vaated ning me liigume ühes suunas. Teiste vaated pole ehk nii lähedased. Sestap oleme väga rõõmsad, et Eesti ühineb euroalaga. Ka ühisrahal on teatud seos 20 aasta taguste sündmustega. Kui Saksamaa taasühinemisest sai fakt, algatasid prantslased Maastrichti lepingu. Selle tagamõte oli integreerida uut Saksamaad nii palju kui võimalik. Ja integreerida oli vaja ühisraha. Seega sai see osaliselt alguse Saksamaa taasühendamisest. Kui meil on nüüd euro, siis 20 aasta tagustel sündmustel oli suur osa selles, et meil selline asi on.
Ajaloolist
Saksamaa taasühendamine
1989
•• Mai – Ungari avab piiri Austriaga, tuhanded idasakslased kasutavad võimalust Lääne-Saksamaale põgeneda.
•• 4. oktoober – Ida-Saksamaa tähistab 40. aastapäeva nõukogude-tüüpi pidustustega, kohal viibib Nõukogude Liidu liider Mihhail Gorbatšov.
•• 18. oktoober – Ida-Saksa veterankommunistist liider Erich Honecker võetakse maha.
•• 9. november – langeb Berliini müür.
•• 28. november – Helmut Kohl avalikustas nn kümne punkti plaani, mis nägi ette samme kahe Saksamaa lähendamiseks. Oma aja kontekstis oli selliste mõtete väljaütlemine tõeline pomm.
•• 19. detsember – Kohl peab murrangulise kõne Ida-Saksamaal Dresdenis. Rahva meele-oludest on näha, et taasühinemisest pole pääsu.
1990
•• Mai – kaks Saksamaad kirjutavad alla rahandus-, majan-dus-, ja sotsiaalsele liidule.
•• 1. juuli – Ida-Saksamaa võtab kasutusele Saksa marga.
•• 31. august – kirjutatakse alla taasühinemislepingule.
•• 3. oktoober – keskööl ühinevad Ida-Saksamaal taasloodud liidumaad lääne omadega. Ametlik taasühinemine.
•• 2. detsember – esimesed taasühinenud Saksamaa üldvalimised. Kantsler Kohl võidab ilmse ülekaaluga.
