Martin Helme: kui räägitakse paremtiival olevast tihedast konkurentsist, siis IRL on pärast valitsuse vahetust sellel teljel vaid mälestustes
EKRE aseesimees Martin Helme leiab, et jsut nemad on konservatiivsete valijate eestkõnelejad, sest IRL on eemaldunud rahvuslikest teemadest.
Valitsuse vahetus möödunud aasta sügisel lükkas hoo sisse poliitilistele protsessidele, mis tegelikult olid alanud juba varem. IRL-i pidev ja kindel eemaldumine rahvuslikest ja konservatiivsetest teemadest ehk oma tuumikvalijast selle nimel, et võtta valijaid juurde vasakule kalduvast soost, oli julge, aga ebaõnnestunud käik, mis andis tõsise tagasilöögi juba 2015. aasta riigikogu valimistel.
Rahvuslike ja konservatiivsete teemade eestkõnelejaks sai pärast seda Konservatiivse Rahvaerakond, kellel erinevalt IRL-ist on tugev kandepind maapiirkondades.
Vabaerakond võttis samuti mõningal määral üle IRL-i teemasid – ja ennekõike nende inimesi –, kuid Vabaerakonna valija on erakonna ebamäärasuse tõttu ebapüsivam. Aga kindlasti tõi Vabaerakond valimistel välja neid inimesi, kes muidu oleksid koju jäänud.
Samas on viimase kahe aasta jooksul selgeks saanud, et õhinapõhiselt pole võimalik tipp-poliitikat teha ning kui Vabaerakond tahab järgmistel riigikogu valimistel olla konkurentsis, peavad nad tegema tasa kaks aastat kaotatud aega oma organisatsiooni ehitamisel. See on topeltraske töö, sest esialgne õhin on välja visisenud ja nende maailmavaade pole siiani selge.
Avatuse-suletuse vastandus on demagoogia
Tegelikult pole ei Eestis, Euroopas – aga pärast Donald Trumpi presidendiks valimist ka Ameerikas – põhjust rääkida ainult parem- ja vasakpoolsusest kui poliitikat ja parteisid defineerivast teljest. Selle kõrval on ka konservatiivsuse-liberaalsuse telg ning ka suveräänsuse-globalismi telg. Soovi korral võib viimast vaadata kui rahvusluse-kosmopoliitsuse telge. Vasakpoolsed tahavad seda nimetada avatuse-suletuse teljeks, kuid selles vastanduses on sees juba tubli annus demagoogiat.
Kui räägitakse paremtiival olevast tihedast konkurentsist, siis esiteks tuleb selgelt välja öelda, et IRL on eriti pärast valitsuse vahetust sellel teljel ainult veel mälestustes. Tegelikult ei saa automaksu, suhkrumaksu, teedemaksu, gaasiaktsiisi, alkoholiaktsiisi ja kõigist neist maksutõusudest hoolimata defitsiidis eelarvet ellu viivat parteid mitte ühegi mõõdupuuga nimetada parempoolseks. Samal ajal ei saa paremtiivast rääkides kuidagi jätta sinna paigutamata Reformierakonna, mis, tõsi, on samuti võrreldes kümne aasta taguse ajaga selgelt paternalistlikumaks ja tsentristlikumaks muutunud, kompenseerides seda ultraliberalismiga teatud moeteemadel (jah, räägin homoteemast).
Kui nüüd kõik need parteid kõrvuti panna ja mõõta ainult parem-vasak telge, siis ei too see ei valijale mingit selgust. Alles siis, kui seame erakondade poliitika konservatiivsuse-liberaalsuse teljele ja rahvuslikkuse-globalismi teljele, saame aru, et jutud paremtiiva konsolideerumisest liitumiste läbi on pilve piiril unistamine.
IRL-iga ei taha keegi liituda
Mitte keegi ei ole huvitatud IRL-iga liitumisest, sest sellega võetakse oma erakondlikule parvele tohutu ballast, milleks on IRL-i varasemad skandaalid (rahvas ei ole unustanud elamislubade müümist ega Lihula ausamba röövimist), IRL-i vasakpoolne maksupoliitika ning loobumine eesti keele kaitsmisest (IRL kiitis heaks vene positsioonide parandamise kohtulikul asjajamisel).
Veelgi enam, iga erakond, kes liituks IRL-iga, võtaks oma organisatsiooni vereringesse kõik need patoloogiad, mis seda erakonda on hääbumise suunas tüürinud, kõik poliittehnoloogilised trikitamised ja isikutevahelise vaenu. Kui IRL ellu ei jää, siis leiavad nende valijad endale vaevata uue poliitilise kodu. Ja parem osa nende aktiivsetest poliitikutest leiavad selle samuti.
Pean IRL-ist palju keerulisemaks Vabaerakonna olukorda. Nende suurimaks probleemiks on väike ja vaikselt kahanev liikmeskond, mis ei võimalda neil luua rohujuuretasandi võrgustikku üle riigi. Just sel põhjusel loobus Vabaerakond osalemast kohalikel valimistel oma nimekirjaga. Olukorras, kus algkiirendus on lakanud ja kusagilt uut tõuget ei paista, on valimistest kõrvale jäämine erakonna valijatele ja aktiivile minu hinnangul erakordselt demoraliseeriv. Arvestades, et Vabaerakond ei ole pärast Reformierakonna võimult kukutamist suutnud endale leida uut suurt teemat, on neil nii endale kui valijatele vaja kiiremas korras head vastust, milleks ja kellele neid vaja on.
Üldiselt pean aga jutte „liiga tihedast“ konkurentsist paremtiival või Eesti poliitikas laiemalt jamaks. Poliitikas on sama lugu nagu äris – konkurents tagab poliitikute suurema pingutuse ja parema tulemuse. Tõsi, poliitikutel on küll vaja rohkem vaeva näha ja eks selle pärast unistataksegi taga õndsaid nelja osalisega kartelliaegu. Aga rahva jaoks on praegune valik laiem ja tulemus parem.
