Martin Kruus: Seitse aastat täitumata tuumaunelmat

Seitse aastat tagasi, 27. veebruaril 2006 kirjutasid kolme Balti riigi peaministrid Trakais alla energeetikaalasele ühisdeklaratsioonile ja arutasid riiklike energiaettevõtete koostööd ühise tuumajaama rajamiseks.

Optimistlike prognooside kohaselt pidi uus tuumajaam valmima 2015. aastal. Oodates Leedu uut tuumajaama ei teinud Eesti samal ajal energeetika alal teisi vajalikke otsuseid ja selle eest tuleb nüüd maksta hinda, mille pärast meie elektritarbijad on õigustatult pahased. Kas selles on süüdi Leedu või me ise?

Alati on lihtne süü kellegi teise kaela veeretada, kuid kui nutikas oli oodata kompetentsi sealt, kus seda pole kunagi olnudki? Ignalina tuumajaama arendas ligi neli aastakümmet tagasi Peterburi energiatehnoloogia teadus- ja arenduskeskus. Turbiinisaali ja abirajatised arendas Ukraina aatomienergia planeerimise organisatsioon. Kontrolli tegi Moskva Kurtšatovi aatomienergia instituut.

Leedus puudub kompetents

Seega ehitasid Leedu tuumajaama, mis ei vasta EL-i praegustele nõuetele ja mida nüüd suletakse, Nõukogude Liidu insenerid ja ametnikud. Kus on see tänapäevane Leedu tuumaenergiakompetents, mis tagaks uutel tehnoloogiatel ja turvanõuetel põhineva tuumaelektrijaama projekteerimise, eelarvestamise, ehitamise, käitamise ja järelevalve? Selle, millele meie rajasime unistuse energiajulgeolekust ja soodsast elektrienergiast.

Soome Olkiluoto tuumajaama rajamise fiasko näitab, et ka seal on tuumajaama ehitamise kompetents pärast 1970-ndate ehitamislainet katkenud. Olkiluoto jaam pidi valmis olema juba 2009. aastal, selle eelarve on ületatud rohkem kui 50% ning peatöövõtja ja tellija vaidlused tähtaegade nihkumise ja kulude suurenemise üle on jõudnud kohtusse.

Tuumaelektri odavuse müüt

Tuumajaama on seni peetud odavaimaks baaskoormuse allikaks, kuid see võis paika pidada ajal, mil nii keskkonna- kui ka turvanõuded olid pehmelt öeldes leebed. Majandusminister Juhan Parts ütles hiljuti, et 1350 MW Leedu tuumajaama rajamise kulu jääb vahemikku 4,6 kuni 5,2 miljardit eurot, mis tähendab 3,63 miljonit MW kohta. Kui sellele lisada Soome näite varal keerulisest projektist tulenev ülekulu puhver ja pikast ehitusajast (praeguseks kümme aastat) tulenev intressikulu, jõuame investeeringuni kaheksa miljonit eurot MW kohta, millest tulenev elektrihind on u 123 eurot MWh kohta. Sellele peaks lisama veel tuumajäätmete lõppladestuskulud, aga neid ei oska keegi isegi arvutada.

Uuringufirma MAKE Consulting prognoosis ühes oma hiljutises uuringus, et tuumajaamadest saadava energia omahind on selle kümnendi lõpuks 90–120 EUR/MWh. Kui praegu on elektri turuhind ligi 40 EUR/MWh ja see tundub enamiku eestlaste jaoks väga kõrge, siis tuumaenergia puhul ei ole ilmselgelt tegemist tarbijale soodsa energiaga.

Kas see näide mitte ei iseloomusta laiemalt riigijuhtide võimekust, õigemini võimetust Eesti energeetika strateegiliste küsimustega tegeleda? Jääb mulje, et käimasolev taastuv­energia ettevõtjate vastane kampaania on neile ainus jõukohane tegevus ja mugav viis juhtida tähelepanu kõrvale tõelistelt probleemidelt.