Martin Villems: fentanüülikriis pole kuhugi kadunud ja politsei annab selle kahjudele vaid hoogu juurdegi

Tartu vanglas on praegu fentanüül odavam ja kergemini kättesaadav kui nende viie aasta jooksul, mil olin seal kinnipeetav. Viimase nädala jooksul vangidele tehtud uimastitestidest on pooled — rohkem kui kümme — andnud positiivse tulemuse fentanüülile. Taoline olukord illustreerib hästi PPA töövõidurõõmsate väidete kaheldavust. Kui ainet, mille turul on PPA juhi sõnul tekkinud "tühik", saab vanglaski kergemini kätte kui varem, on selge, et keegi liialdab.

See, et politseile langes sülle lotovõit — fentanüüliäri siseringi kuulunud Vorobei juunior — oli kahtlemata tõeline vedamine Samas ei maksa unustada, et taolisesse olukorda sattunud inimestelt pärinev info on pahatihti moonutatud. Neilt nõutakse palju, mistõttu nad kalduvad oletusi segama väljamõeldistega, et mitte valmistada meelehärmi oma uutele peremeestele, kelle tujust sõltub nende elu ja tervis. Küsimus, kuidas Vorobeide klannil ja teistel meie seast lahkunud hr Tarankovi kaastöötajatel üldse õnnestus seda äri 15 aastat järjest nii vabalt ajada, nõuab eraldi pikemat artiklit. Minu hinnangul teeb praeguse olukorra eriliseks asjaolu, et uimastipolitsei töötajad on viimastel kuudel tänavatelt koristanud ja trellide taha saatnud hulgaliselt „fitjulka-diilereid“ ehk väikeste kogustega äritsejaid, kes seni eriti tihti vangi ei sattunud, sest tegid lisaks põhitegevusele salaja koostööd ka politseiga.

Nähtavasti olid paljud selle suurusjärgu diilerid mõistnud, et äritegevuse edukuse tagamiseks on kasulik, et mitte öelda hädavajalik, vahetevahel uimastipolitseile oma kolleegide ja konkurentide kohta teavet jagada. Selline hoiak tegi lihtsamaks ka uimastipolitseinike elu — enamasti piisas mõne vana tuttava-kaastöölise pitsitamisest, et niimoodi hangitud usaldusväärse info alusel jälle keegi „maha joosta“ ning jääda ootama uusi kuppe pagunitele ja palgatõusu. 

Tänavatel aga olukord sellest suurt ei muutunud, kuna olulist osa kaubast liigutasid needsamad kaastöölised. Mõistagi pandi ka neid aeg-ajalt vangi, kui neil enam kedagi maha müüa polnud, kuid mitte kunagi kauaks, ja välja lasti nad reeglina ennetähtaegselt, et nad saaksid taas müügitööle suunduda ja vanglas loodud kontaktide toel oma „nukujuhtidele“ jälle tulemusi toota. Teised, kes oskasid pidevalt kasulikud olla, said tingimistele muudkui tingimisi otsa ja jätkasid informeerimise kõrvalt segamatult äritegevust. Rõhutan, et jutt käib just neist „fitjulka-“ ehk ühe-doosi-diileritest, kes varustavad 10–20 eurot maksvate annustega sõltlaste kõige probleemsemat kontingenti ja on ka ise tõsises sõltuvuses.