Mässu artikuleerimatu hullus
Ta üritab rääkida inimkeeles, seletada lahti demokraatia mehhanisme, selgitada, miks on tema esindatud jõud parim kõigist võimalikest variantidest. Inimene kuulab poliitikut, noogutab aupaklikult kaasa ja usub, et saab kõigest aru. Vimm, mis poetagustest sajatustest miilab, on korraga haihtunud, asemele astub tänulikkus ainuüksi selle eest, et teda üldse tähele pannakse.
Samalaadse viisaka patronaažiga pöörduti rahva poole ka viimaste presidendivalimiste aegu. Seletati, mis on presidendiameti olemus ja funktsioon, millised on parlamentarismi eelised, miks on presidendi kaude valimine parem kui otsevalimine, kuivõrd õige on poliitiliste jõudude kokkuleppeline kandidaat, kuivõrd eeskujulikult täidab põhiseaduse vaimu presidendi valimine riigikogus.
Kõik olekski vääramatult kulgenud paikapandud stsenaariumi pidi võiduka lõpuni, kui poleks mängu astunud koalitsiooni tujurikkuja Indrek Tarandi näol. Vana mängur Savi Ets teab, kuidas juba vastastele ära panna. Tuleb anda asümmeetriline löök, murendada institutsionaalset autoriteeti – loomulikult ise jääda varjule, et mitte pakkuda võimuliidule inspiratsiooni pühaks võitluseks rohelise lohe vastu. Mängu tuleb paisata hoopis kojanarr, kes burleski kaudu kuninga autoriteeti naeruvääristab. Mängulauale sokutatakse ootamatu jokker, tuntud oma ebaortodoksse väljendusviisi ning rutiinivabade tegude poolest. Minu mäletamist mööda, on noor Tarand teinud avaliku esinemise ajal selja tagant sarvi isegi Savipätsule endale. Selline pettemanööver külvab parlamendisaadikute ridades hämmingut ja segadust, võib-olla õnnestub isegi monoliitset vastasleeri üksteise vastu välja mängida.
Teades Ilvese piiratud võimalusi oma arvamuse väljaütlemisel, sai Tarand tavakodanikuna enesele lubada iseäranis hoogsat kõneviisi ja otseütlevat leksikat, mille kõrval tundub praeguse presidendi kramplik maneer, ettevaatlikkus, kõigile meelepärane olla püüdev sõnavalik eriliselt mannetu. Tarandi läbimõeldult ulakas käitumine, olgu see enese presidendilooži sisse smugeldamine või valimisteeside uksele naelutamine, viskas kinda süsteemi jäigale etiketile. Kui Tarand kasutas debatis argumenti, et tema täidaks presidendiameti inimliku sisuga, oli see mõeldud vihjeliselt viitama kokkuleppepresidendi verevaesele status quo’le, esitada teda kuivetunud topisena. Ma ei usu, et Indrek tahtnuks ka tegelikult presidendiks saada, pigem natuke kiusata poliitilise establishment’i rahulolevat olelust, jättes tagajärgedega tegelema jõud, kellel lasub poliitiline vastutus. Ehk siis peenemalt väljendudes dekonstrueerida institutsionaalset kõnetamisvormi.
„Siiamaani läheb hästi”
Millest siis see kõnetamine koosneb? Võimu ja keele suhteid on analüüsinud paljud lingvistid, sotsioloogid, psühholoogid ning filosoofid – Habermas, Adorno, Foucault, Laing, Marcuse, Derrida, Bourdieu, Žižek, Lotman. Ikka ja jälle jõutakse järelmini, et ehkki pealtnäha võiks keel lähendada võimu ja rahvast, võib ta paljudel juhtudel viia hoopis võõrandumiseni. Igal sotsiaalsel grupil on oma keel, mille kaudu ta ennast defineerib ja Teisest eristab. Poliitilise eliidi jaoks on keel pahatihti võimu atribuut. Poliitiku jutt, mis algul tundub poliitiliste otsuste lahtiseletamise või oma tegevuse mõtestamisena, osutub lähemal vaatlemisel kavalaks demagoogiaks. See, mis pealtnäha paistab inimeste poole pöördumisena, võib hoopis olla oma võimupositsiooni demonstratiivne põlistamine. Üleskutsed, mis võiks inimesi äratada, roiutavad meid hoopis. Palju me oleme kuulnud Ansipigi suust optimistlikke sõnumeid meie majandusliku seisu ja tuleviku väljavaadete kohta. Nagu anekdoodis mehest, kes kõrghoone otsast alla kukkudes hüüab iga korruse kohal: „Siiamaani läheb kõik hästi.” Rahustamine tundub olevat üks olulisi kutseoskusi nii arstil kui peaministril.
Keele üks funktsioone on kindlasti mõtestada maailma meie ümber, kaasa arvatud poliitilist sfääri: aidata tunnetada reaalsust, näha seoseid nähtuste, asjade ja inimeste vahel. Iseenesest võiks ju poliitiline diskursus sellele ilmsiks toomise protsessile kaasa aidata. Aga mulle tundub, et enamikul juhtudel ta pigem üritab neid seoseid varjata ning mõnikord isegi tänitab tendentslikult sotsiaalteadlaste peale, et need riskivad heita valguskiiri tegelikkusele selle optimistliku sudu all.
Kujundid argumentide asemel
Keele funktsioon on ka kodustada meie emotsioone, anda kindel vorm ja põhjendus tundmuste mõistusvälisele stiihiale. Enamikul juhul see on hea omadus. Lähedase inimese kaotuse puhul saame me sõna abil šokist välja, matuse ritualiseeritud vorm kanaliseerib valu, palved ja lohutuskõned annavad isegi surma taolisele absurdsele absoluudile hõlmatavad proportsioonid. Lein on kodustatud meeleheide.
Aga poliitikas tähendab emotsioonide kodustamine enamasti propagandat. Sihitu vimm suunatakse raevuks poliitilise oponendi või sotsiaalse kihi vastu. Rõõm aga manööverdatakse osavalt ühe või teise poliitilise jõuga samastumise eufooriaks. Propaganda on poliitilise kõnetamise kõige ilmsem vorm. „Res Publica on üldse parim jõud, enam paremat ei ole võimalik luua,” ütles kord üks vanahärra meile Res Publica suurkogul. Meie toetame vabadust ja ettevõtlikkust, meie kehtestasime vanemapuhkuse, emapalga, tõime euro ja tüürisime Eesti minimaalsete kahjudega läbi majanduskriisi. Meie näitasime sise- ja välisvaenlasele, et me otsustame ise omal maal. Samas oleme poliitilised realistid – me teame, mida rahvas tahab, ja teame, kuidas seda saada. Propaganda on dramaatiline, täis absoluutseid vastandusi ja viimsepäeva valikuid. Keskerakonna juhi valimistel kajas Solarise keskuses tõeline demagoogia meistriklass: „Kui valite Ratase, siis saate Ansipi.”
Meie poliitika on täis poliittehnoloogilisi võtteid: retoorilised hüüatused, peateemadest kõrvalehiilimine, küsimusele küsimusega vastamine. Meil on populism – rahva kõnetamine tema oma keeles, katteta lubaduste andmine ja kirgi kütvate asendusteemade (homoabielud) ülemäärane ekspluateerimine. Populist armastab vaimukat või kujundlikku kõnepruuki, mis iseloomustavad/halvustavad/stigmatiseerivad oponenti ning vabastavad kohustusest oma juttu argumentidega toestada.
Veidi peenem on mütoloogiline kõnetamine, mis on maskeeritud ratsionaalse analüüsi kamuflaaži. „Kui me kunagi olime noor riik, oli meil nooruslik president, kes oma karismaga selle institutsiooni praktiliselt rajas. Nüüd oleme juba küps riik, meil oleks vaja küpset isiksust, kes selle institutsiooni täidaks parimal võimalikul moel. Ja kes muu peaks leidma parima kandidaadi, kui mitte meie, teie poolt valitud rahvaesindajad?“. Umbes sedasorti mõtet kommunikeerivad meile võimuliidu liikmed, et miks peaks vältima demokraatlikku valimist mitme kandidaadi vahel. Või ütleb president oma troonikõnes, kui uhke ta Eesti kodanikuna on, et poliitikud ületasid omavahelised vastuolud ja täitsid teda tagasi valides põhiseaduse vaimu. Muidugi täitsid, aga kas põhiseaduse täitmine on miski vooruste mõõdupuu? Miskipärast tähtsustub põhiseadus just sellistel hetkedel, kui selle abiga saab midagi paika loksutada. Ega see põhiseadus pole mingi iidsete patriarhide kirja pandud pühakiri, vaid üks kokkuleppeline dokument, mis võib muutuda ja ajakohastuda vastavalt ühiskonna nõudmistele. Kokkuleppelisi käibetõdesid tõsikindlate ja universaalsete tõdedena esitamine on üldse üks poliitiku lemmikharjumusi.
Tegelikult on meil ju kõnetuste paljusus, nagu demokraatias olema peabki. Meil on parempoolne kõnetus, mis on kokku võetav Mart Laari jõulise puhanguga „garanteerin teile, et vabariigi vaenlased lastakse ka tulevikus maha”. Meil on vasakliberaalne kõnetus, mis kutsub meid enam lõimuma ja sidustuma, ära kuulama, ühisosa otsima. Meil on reformistlik lähenemine, et majandus paneb ka ühiskonna asjad lõpuks paika. Aga kõik need pöördumised on kuidagi nii ootuspärased, kulunud, et neid tõsiselt ära kuulata. Üks kõnepruuk, mis jätab pealtnäha esindusliku mulje oma analüütilise põhjalikkusega, on tehnokraatlik argoo. Ma ei tea, kas omavahel õllekuraasis saunalaval kasutatakse samamoodi väljendeid „täna oleme olukorras” või „jätkusuutlik areng” või „teadmistepõhine ressurss”. Igatahes jätab see kuulajale kõnelejast professionaalse mulje: kui täpselt aru ei saa, millest räägitakse, ju siis on kõneleja piisavalt pädev sel teemal sõna võtma.
Nii juhtub, et mida rohkem süsteem meid üritab kõnetada, seda kaugemale näib ta meist irduvat. Ettevõtted kasvavad korporatsioonideks, kaotades oma algse sideme oma töötajatega. Inimesed ei kujunda enam organisatsiooni oma näo järgi, vaid organisatsioon kujundab inimesi ümber oma näo järgi. Samamoodi on läinud ka Euroopa Liiduga. Mida rohkem kohalikud poliitikud on teda ülistanud, seda sisutum näib meile sellesse kuulumise mõte. Ühendus, mis kunagi asutati pragmaatilistel eesmärkidel, tuua rikkust, õnne ja turvatunnet selle liikmetele, on kasvanud tohutuks konsortsiumiks, mille olemasolu mõte näib järjest rohkematele inimestele selle moodustise bürokraatlik äraelatamine. Kes kurat on Herman van Rompuy? Miks meil tuleb neid parasiitlikke kreeklasi poputada? Miks me peame solidaarne olema riigiga, kelle peaministri lemmikajaviide on bunga-bunga viljelemine? See, et Euroopa poliitikute kõnetamine enam ei toimi ning kutsub esile ainult võõrandumist, on silmata kasvõi rahvuslike ja populistlike jõudude järjest kasvavast populaarsusest üle Euroopa.
Sama võõrandumisoht puudutab ka Eesti parteisid, presidenti, poliitilist eliiti. Poliitiline kõnetus Eesti moodi on minu meelest nihkunud dialoogist monoloogi poole, milles meie sinuga, hea lugeja, oleme vaid kuulaja passiivses rollis. Monoloogi esitaja aga naudib oma sõnade kõla, oma mõtete filigraansust, oma jutu ladusust. Poliittaevas hõljub ringi müriaad sõnu nagu väikesed värvilised tsepeliinid, kõnetamata tegelikult kedagi.
Amokijooksust pohmeluseni
Aga kuidas oma häält neile kuuldavaks teha? Tavalise protesti formaat tundub nii jõuetu. Astuda üles online-meedia kommentaariumis? Raadiosse helistada? Tundub nagu ullikeste žanr olevat. Mõne radikaalsema isiku jaoks on tegutsemine ainus variant. Tegu käib sõna ees. Kui tahad, et sind tähele pandaks, siis märatse. Kui tahad end kuuldavaks teha, siis karju. Algkarje on igasuguse poliitilise retoorika vastand. Karje, mis ei roiuta, vaid ärritab. Mis viib kodustatud emotsioonid tagasi selle irratsionaalse stiihia meelevalda. Keegi meeleheitel Drambjan jookseb amokki mööda kaitseministeeriumi, eesmärgiga saada Mart Laari skalp. Aga tema karje ei jõuagi sõnaks vormuda, enne komistab ta õnnetult kaitsepolitsei kuuli otsa. Norra psühhopaat otsustab oma poliitilisele manifestile tähelepanu tõmmata, hukates hulga toredaid noori inimesi. Ning kusagil multikultuurses Londonis marodööritseb hord getonoori, ilma ühegi sõnumita. Artikuleerimatu vastuhakk, mida ei suuda lahti muukida ei parem- ega vasakpoolne päevakord, nagu täheldas Slavoj Žižek. Või siis suletud ökonoomikaga ühiskonna energiaringlusest üle jääva parasiitenergia spontaanne väljapurse, kui kasutada Georges Bataille sõnastust. Või klassiliselt ja rassiliselt tõrjutute katse end välja murda objekti positsioonilt ning kehtestada end (poliitilise) subjektina.
Me mäletame veel pronksiööaegset õõvastavat hüüet „Vsjo naše!”. Kõik on meie, nüüd käsutame meie teid, meile ei laiene enam teie seadus, meie olemegi seadus. Rohkem pole sellel hetkel enam sõnu vajagi. Aga mässu artikuleerimatu hullus ei kesta kaua – barrikaadidele astuvad uued lipsustatud härrad, kes võtavad mässu üle, kehtestavad oma korra, nagu toimus see Gruusia rooside revolutsioonis või Serbias või kõikides neis rahututes araabia maades. Veelgi iroonilisem lõpp – purustanud mõned vitriinid ning rüüstanud mõned letid, tuleb ühel hetkel väsimus ja pohmelus peale. Nagu Andrus Kiviräha „Rehepapi” sulane Jaan, kes kõikvõimsaks saades vägistas ära mõisa teenijanna, sõi sahvrist ära peremehe seebi ja hakkas seejärel mõtlema, mida veel ette võtta. Ning uinus selle kaaluka mõtte käes, kuni hommikul toimetasid organid ta sinna, kuhu vaja.
Lõpuks pisut enesekriitikat. Lugeja küsib kindlasti, et okei, kõik on väga kena, aga mis on selle kirjatüki mõte. Milline on positiivne moraal? Kahtlen, kas seda ongi. Lihtsalt tundsin mõnu sõnade ritta seadmisest, mõttekäikude lennukusest. Monoloogi pidamisest. Mul on eeldusi Eesti poliitikuks saada küll.
