Midagi sellist, mis toimub praegu Eesti rahvatantsuilmas, pole me pastlasahistamise ajalugu saja aasta jooksul näinud. Mullu suvel jäid üldtantsupeo „Meri” värava taha sajad inimesed. See oli neile šokk – kuidas on see võimalik? Alles ju räägiti sajandivahetusel, et rahvatantsupeod võivad huvipuuduse tõttu kaduda. Aga rahvamurd ja rahva meelemuutus oli või-malik. Hoolimata lisatribüünidest. Viimase aasta jooksul on kolm Eesti juhtivat rahvatantsuansamblit – Leigarid, Kuljus ja Tartu ülikooli rahvakunstiansambel – tähistanud suurejooneliste kontsertidega oma juubelit.

Kui Leigarid ja Kuljus otsustasid oma kontserdid korraldada vastses Solarise keskuses, oli kahtlejaid palju. Aga tegelikkus oli tuubil täis rahvatantsusaalid Tallinna kesklinna esindushoones. Koos kevadehakuga juubeldanud Tartu ülikooli rahvakunstiansambel korraldas kontserdi Vanemuise väikeses majas. Pileteid kõigile soovijaile ei jätkunud. Juba lähinädalatel müüakse läbi ka suvise Rakvere meeste tantsupeo viimased piletid. Rääkimata sellest, et meestepeol soovivad osaleda absoluutselt tantsukauged, prominentidest koosnevad rühmad, mille liikmeskonda kuulub ministreidki. Juba on välja kuulutatud ka ainult naiste tantsupidu.

Mis toimub?

Kaerajaani mujale Euroopasse viimise kampaania aga ligineb jõudsalt esimesele 10 000 osalejale, kes on jalga keerutades nii Eestis, Lätis kui ka USA-s ühinenud hullumeelsena tunduva ideega. Ainuüksi ööpäevaga liitus interneti suhtluskeskkonnas Facebook kaerajaani tutvustava küljega üle 100 inimese 12 riigist. Ja rahvatantsuõpetajad või-vad rääkida, milline tung on praegu mürsikueas noorte rüh-madesse, kuhu varem tuli osalisi lausa tikutulega otsida. Tegelikult ennustas toimuvat mullu professor Marju Lauristin, kui tutvustas toonast inimarengu aruannet. Ta nentis, et masu tõttu libaväärtused kaovad ja tõelised tulevad asemele. On ülimalt hea meel, et tõe-liste väärtuste taastulekut saavad praegu näha kõik need sajad rahvatantsuõpetajad, kes on külmades ja kitsastes saalides ning sandikopikate eest läbi aastakümnete oma rahvavalgustustööd teinud. Ja on hea meel, et tõeliste väärtuste taastulekut saavad kogeda ka kõik need kümned tuhanded rahvatantsijad, kelle tegevusele on vaadatud pigem muigelsui, selle asemel et nende tegevust kultuurimõõdikutega mõõta. Et las maalt pärit ullikesed hüppavad, meie siin teeme tõelist kultuuri.

Ja on kolmandat korda hea meel, sest tean: soomeugrilastena põeme me kõik parajat alaväärsuskompleksi ja leiame, et ei pastlakultuur, regilaul ega kaerajaan ole küll seda väärt, et neid päris kultuuriks pidada. Ikka arvame, et kultuur on pigem seal, kus meid ei ole. Aga ka iirlastel tuli oma stepptantsuga ja soomlastel jenkaga tükk aega põdeda ja kahelda, enne kui omasse uskuma hakati. Ent nüüd on muutused näha ka meie eneseusu kasvus. Aitäh masule, et näitas meile me koha kätte. Väärika koha.