Vaimses mõttes ulatuvadki laulupeo juured kaugemale kui sissetoodud usundid või meie riiklik iseseisvus. Sel aastal laulupeo rongkäigu ääres seistes lauljaid-tantsijaid vaadates mõtlesin ma taaskord selle pidustuse erilisuse põhjuste peale. Mõtlesin, kuidas aeg-ajalt on meil ikka kombeks öelda, et „oleme laulurahvas”, ja siis mõtleme me just laulupeole. Ent eestlaste laulurahvaks olemine on palju vanem kui koorilaul ja laulupeod. Kogu meie kultuur ja pärimus algavad suuresti just lauludest.

Eesti vanim rahvaluule on oma olemuselt laul ja nendest lauludest kasvab välja meie enesemääratluslik tuum. Ka laulupeod saavad oma jõu just sealt. Laulupidude traditsioon tekkis ju paljuski just eestlaste vaimse ja kultuurilise manifestina, vastusena küsimusele, kes me oleme ja kes me tahaksime olla.

Edasiviiv jõud

Ka Nõukogude ajal oli üldlaulupidu üks olulisemaid tugipunkte eestlaste rahvuslikus enesemääratluses – see oli midagi, mis aitas meil rahvusena edasi kesta, säilitada kontakti oma maa, keele ja vaimse iseolemisega. Ikka ja jälle on mu ema mulle meenutanud 1969. aasta juubelilaulupidu ja seda, kuidas peo lõpus ettekirjutuste ja keeldude kiuste üheskoos maha lauldud „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” andis inimestele jõudu terveteks aastateks. Neil oli siis taas midagi, mille nimel elada ja tegutseda – usk puhtasse ja rikkumatusse.

Ning laulupeo jõud lasubki mu meelest traditsiooni vaimses pooles. Laulupeo jõud pole mitte koorilaulus – koorilaul on selle vorm. Laulupeo sisuks on oma maa, looduse ja vaimu ülistus. Selleks on kontakt nende vägede ja loodusolenditega, kes ei sõltu poliitilisest korrast ega ühiskondlikest seadustest, kehtivast ideoloogiast või rahva majanduslikust heaolust. Laulupeo sisuks on millegi seesuguse puudutus, millele me igapäevaselt väga harva mõtleme, harva tajume ja veel harvem suudame sõnadesse seada.

Võiks öelda, et see on millegi puudutamatu puudutus, mis jõuab meieni ainult siis, kui oleme ise piisavalt õrnad ja avatud, piisavalt tundlikud ja lahked. See on puudutus, mis ei puuduta pelgalt keha või mõistust, vaid liigutab midagi sügavamat me sees.

Võime arvata, et see on rahvustunde puudutus. Ent mulle tundub, et millegi seesuguse puudutus, mis on üldse eelduseks igasuguse tõelise rahvustunde tekkimisele. Sellise tunde, mis ei pea enese määratlemiseks end kellegagi võrdlema, end kellestki paremaks või halvemaks pidama. See on lihtne ja samas hinnaline võimalus öelda, et me oleme oma maale tänulikud.

Vaimses mõttes ei saa laulupidu seepärast kunagi muutuda kontserdiks, kus kuulaja ja esitaja eralduvad kahele poole mõttelist lavajoont. Selle sisuks ei saa saada ka laulmine kui selline, nagu ei või selle omaette eesmärgiks olla kooride kõrge tehniline tase või laulude vokaalne keerukus.

Laul on siin vaid vahend väljendamaks seda tunnet või meeleseisundit, mida tähtsaks peame. Ja seepärast ei saa ka laulupeo vägi laulupeo lõpuga otsa – see vägi ja voog jäävad ikka alles, kui me nad vaid ära tunneme ja neil ennast puudutada lubame.