Mati Heidmets: Kanalid ja sõnumid Eesti venelastele

Venekeelne kanal on õige, aga poolik samm. Kanalist tähtsamad on sõnumid, mida riik ja enamusühiskond vähemustele edastab

Urmo Soonvaldi viited eestlaste ja Eesti venelaste vahelisele Berliini müürile („Lammutagem Berliini müür Eestis”, EPL 18.09) on tuttavad, selleteemalist muretsemist kostab juba veerand sajandit. Üldjuhul valimiste ja kriiside taustal. Paraku pole me osanud müüride ega klaaslagedega suurt midagi ette võtta, mudel „kaks ühiskonda ühes riigis” õitseb Eestis endiselt. Aga ette võtta tuleks, sest järsk riigisisene eristumine on inimestele ebamugav ja riigile ohtlik. Rohelised mehikesed ja pealetükkivad abipakkumised ei teki iseenesest, nad vajavad väetist. Nad tekivad seal, kus on rahulolematust ja tajutud ebaõiglust. Nad tekivad seal, kus ühiskond on lõhki ja sellega ei osata või ei julgeta midagi peale hakata. Nagu Ukrainas.

Eesti sisemise tugevuse määravad suures osas eestlaste ja Eesti venelaste suhted. Eriti aegadel, kui maailm on stressis ja vastasseisud teravad. Täna laual olev idee venekeelsest meediakanalist kui suhteparandajast on õige, aga poolik samm. Eestlased vaatasid pool sajandit nõukogudemeelset telerit ega võtnud sellest just liiga palju külge. Müüride lõhkumine ei ole pelgalt „õige” info levitamine. Kanalist tähtsamad on sõnumid, mida riik ja enamusühiskond oma vähemustele edastab. Sõnum peab siduma ja ühendama, eelarvamusi ja barjääre lõhkuma. Selliseid sõnumeid täna napib.