Mati Heidmets: Sada väikest monopoli
Kõrgharidusreform hakkab lõpusirgele jõudma. Magustoiduks otsustas haridusministeerium määrata ülikoolidele vastutusvaldkonnad. Ministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Marti Laidmetsa sõnul on „... meie mõte paika panna, kes mille eest vastutab” (EPL 5.12). Vastutusvaldkondade tekitamist iseloomustab kaks asjaolu. Esiteks: vastutusvaldkonna sisu ehk mida vastutamine tähendab ja kuidas on see seotud riigipoolse rahastamisega, on täiesti määratlemata. Teiseks toimub valdkondade määratlemine põhimõttel: kus vähegi võimalik, tuleb piirduda ühe vastutava õppeasutusega.
Siit loen ma välja selge tagamõtte: tuleb lõpetada nn riigisisene dubleerimine, taastada olukord, mis valitses minu ülikooliajal, kui enamikus õppesuundades on Eestis üks pakkuja ja üks vastutaja. Kuna alates järgmisest aastast on maksumaksja raha ainus eestikeelse ülikooliõppe finantseerimise allikas, siis tänu vastutusvaldkondadele dubleerimine pikkamööda kaobki. Niinimetatud mittevastutajad surevad aja jooksul iseenesest, ilma keelamise ja käskimiseta välja. Sest miks peaks riigi raha kulutama akadeemilistele üksustele ja õppekavadele, kes millegi eest ei vastuta. Haridusreformi magustoit annab meile kaks tulemust: mittevastutajate vaikse lahkumise ja sadakond vastutavat monopoli.
Hea elu
Mitmed teaduskonnad ja instituudid Eesti ülikoolides leiavad end mõne aja pärast riigisisese monopoli seisundis. Monopoliloojate peamine argument on see, et konkureerida tuleb maailmaga, mitte omavahel. Kui teadustöö osas on selline lähenemine arusaadav, siis ülikooliõppe puhul silmakirjalik. Eesti õppekavade avamine rahvusvahelisele konkurentsile nõuab ka meie õppejõudkonna kujunemist tegeliku (mitte näilise) rahvusvahelise konkursi abil ja üliõpilaskonna formeerumist laiemalt kui ainult Eesti noortest. See on võimalik vaid peale kahe eeltingimuse täitmist: need on üleminek ingliskeelsele õppele ja Eesti õppejõudude palgataseme lähenemine arenenud riikide omale. Kui see on juhtunud, satuvad Eesti õppejõud ja õppekavad tõepoolest tegelikku (rahvusvahelisse) konkurentsisituatsiooni. Kuna nii palgataseme kui ka õppekeele osas on meil veel arenguruumi – keele puhul pole selge, kas me muutusi nii väga tahamegi –, siis on riigisisese konkurentsi tapmine rumal mõte. Seda ennekõike ülikooliõppe kvaliteeti silmas pidades, mis mäletatavasti oli üks reformi kandvatest alusideedest.
Raamatupidaja perspektiivist on monopolipõhine süsteem ehk isegi õigustatud. Kulusid saab kokku hoida ja erimeelsusi on vähem. Riigimehe peaks monopoliehitus aga murelikuks tegema. Vastutusvaldkondade määramisel käituks riigimees tänasele monopoliehitajale vastupidiselt: ta püüaks seal, kus vähegi võimalik, vältida ainult ühe vastutaja kujunemist. Veelgi enam, ka seal, kus praegu tõsist konkurentsi pole, püüaks riigimees selle tasapisi tekitada. Et oleks pinget, dialoogi ja vastastikust kontrollimist, et oleks vigade parandamist ja lollustele osutamist. Sest riigimees on juba taibanud: Eesti ei saa olla „üks ja õige”, Eesti ongi debatt ja otsimine. Sealhulgas ka akadeemilises maailmas.
Vintske Eesti
Dilemma „üks või mitu” on tegelikult päevakorras mitte ainult kõrghariduses, vaid ka Eesti elus laiemalt. Küsimused on keerulised: mil määral talub üks väike riik sisemaist konkurentsi ja erimeelsusi, milline on Eesti jaoks sobiv ühiskonnamudel: kas rohkem ühismõtlemisele või hoopis dialoogile ja erimeelsuste kokkutoomisele toetuv? Kas Eesti on tubli ja tugev siis, kui asju suunab kindlakäeline juht, või hoopis siis, kui meil toimetavad mitmed eripalgelised ja vastuolulised liidrid. Kas meil peaks olema üks või mitu (õiget) arusaama Eesti asjast ja ajaloost, kas üks või mitu avalikku arvamust voolivat meediavõimu ja päevalehte, kas üks või mitu ühiskonnaanalüüsi arendavat ülikooli jne.
Peale taasiseseisvumisjärgset killustumist on juba mõnda aega tunda „ühe ja õige” ihalust mitte ainult poliitikute peades, vaid ka paljude inimeste hinges. Maad võtab soov liita, koondada ja monopoliseerida, taustaks loodetavasti siiras usk, et ühtse ja terviklikuna, ilma paadikõigutajateta, on Eesti tugevam. Minu veendumuse kohaselt on see ohtlik illusioon. Eriti just keerulistes oludes, kus Eestil tuleb olla vintske ja leidlik, on sisemine dialoog ja eri mõttepesades toimuv otsimine hädavajalikud. Konkurents nii poliitikas kui kogu mõtteruumis teeb meid tugevamaks, mitte vastupidi. Sellest loogikast lähtuvalt on haridusministeeriumi tugevalt monopolimaitseline ja selle kaudu akadeemilist dialoogi lõhkuv „magustoit” samm vales suunas. Ühest äärmusest lahti saamiseks pole mõistlik ummisjalu teise tormata.
Mati Heidmets, Tallinna ülikooli professor
