Mati Hint avalikus kirjas peaministrile: ei ole vaja, et uus valitsus kirjutaks end ajalukku Rail Balticu kõige hukatuslikuma trassi ehitajana
Väga austatud Jüri Ratas
Raske valiku hetkel võib iga sümpatiseeriv toetuseavaldus anda jõudu teha iseendaks jäämise otsus. Arvan, et Keskerakond ei peaks valitseva erakonnana tundma kohustust ilmtingimata jätkata eelmise valitsuse ajal vastu võetud otsuste või kavatsuste täideviimist. Keskerakond ei ole (vähemalt otseselt ja erakonnana) seotud Rail Balticuga, Tallinna Sadama korruptiivsete praamiprojektidega, Gunnar Oki raportiga ega ka vägivaldse haldusreformiga või e-valimistega.
Kõik loetletud projektid (ja paljud teised, natuke vähem olulised) tooksid kaasa (või on juba toonud/toomas) pöördumatuid ja ettenähtamatuid tagajärgi meie Eesti elulaadile, kultuurile, moraalile, majandusele. Olen jälginud uue valitsuskoalitsiooni võtmeisikute sõnavõtte, otsides märke, mis laseksid loota, et uuenev valitsus söandab korrigeerida lahkuva valitsuse (ja eriti Reformierakonna) meelevaldselt ja avalikkust kaasamata tehtud otsuseid. Olen mõningaid selliseid viiteid leidnud.
Pinged Eesti ühiskonnas on väga suured, pettumus korruptsioonist ja selle kinnimätsimisest, meelevaldsetest otsustest ja teisitiarvajatest ülesõitmisest võib võtta käegalöömise mõõtmed. Lootused uuele valitsusele on suured. Kui rahvas - ka haritlaskond rahva hulka arvatuna - nüüd pettub, siis võib see olla saatuslik kogu Eestile. Uuel valitsusel peaks jätkuma meelekindlust näidata, et valitsejate ja ühiskonna vaheline lõhe on ületatav, et kaasamine saab veel tulla armutu konkurentsi ja kõrvaletõrjumise asemele.
Sellepärast kirjutangi: valitsusel peab olema julgust peatada või tõmmata pidurit algatustele, millele on ühiskonnas suur vastuseis. Mitte et need algatused lõplikult maha matta, vaid et otsida paremaid ja võimalikult paljusid rahuldavaid lahendusi. Ei ole vaja, et uus valitsus jätkaks riskantsete projektidega, peitudes ettekäände taha, et rong on juba liikvele läinud ja meie pole selles süüdi. Ei ole vaja, et Jüri Ratase valitsus kirjutataks ajalukku kui Rail Balticu kõige hukatuslikuma trassi tegelik ehitaja või eestikeelsele ülikooliharidusele hoobi andja. Tuleb julgeda vastu seista sildistajate ja demagoogitsejate kampaaniale. Söakust selleks peaks andma teadmine, et teil on, kelle käest nõu küsida: mitte ainult valitsuse poliitilised nõunikud, vaid ka Eesti teadlaskond.
Rail Balticu vastustamine võib kujuneda rahvaliikumiseks, millel on Eesti ühiskonna mastaabis määratu suur intellektuaalne ja emotsionaalne potentsiaal: Eesti Rooma Klubi, Eesti Looduskaitse Selts, Eesti Geograafia Selts, 101 kiri, MTÜ Avalikult Rail Balticust, suur osa loomeliitude liikmeskonnast, kõigi ülikoolide professorkonna ja õppejõudude esindajad. See võrgustik suudab adekvaatselt analüüsida Rail Balticu erinevate trassidega seonduvaid probleeme ning hinnata ka välismaalt tellitud prognooside tõsiseltvõetavust.
Selles võrgustikus osalejate põhiseisukoht on juba aastaid suhteliste ühtne ja praegusel hetkel veelgi ühtsem ja põhjendatum: Eesti vajab parimat võimalikku ja jõukohast raudteevõrku, nimetatagu seda pealegi Rail Balticuks, aga Eestile ei ole jõukohane ega majanduslikult mõttekas Rail Balticuna esitatav nn joonlauatrass Tallinnast üle Pärnu Läti piirini, mis pealegi lõhub ja laastab ennenähtamatul määral Lääne-Eesti ökoloogilisi ja sotsiaalseid struktuure (650 pere kannatustest rääkimata). Tartu jätmine raudteeühenduste mõttes tupiklinnaks ning Kagu-Eesti majandusarenduse soikujäämine oleksid praegu projekteeritava Rail Balticuga kaasnevad Eestile tervikuna eksistentsiaalselt saatuslikud valearvestused. Ühelegi erakonnale ei tuleks kasuks sattuda vastuollu rahvaliikumisega, mille eesmärgiks on Eesti säästmine.
Praegu on Rail Balticu joonlauatrassi Tallinn-Pärnu eestvõitlejateks vastustajatega võrreldes väike poliitikute ja asjast otseselt ja isiklikult huvitatud majandustegelaste ringkond ning juba formeerunud bürokraatlik struktuur, millele Rail Balticu ehitamine Euroopa Liidu abiga on rikkalikuks toitumisahelaks. See seltskond ei argumenteeri, vaid tegutseb. Argumenteerimiseks ei saa ometi pidada seisukohta, et Rail Baltic tuleb praeguseks kavandatud kujul ehitada kasvõi selleks, et valmistada meelehärmi Vladimir Putinile ja tema kaaskonnale. Eesti poliitikud peaksid kõigepealt seisma Eesti huvide eest.
Selle lootusega soovin Teile jõudu ja julgust.
Lisan Ameerika riigivalitsemise ja õiguskorra filosoofi John Rawlsi põhimõtete valiku, mida oleks kasulik vahel üle lugeda (John Rawls. "Õiglus kui ausameelsus. Taasesitus." Tõlkinud Tanel Vallimäe. Avatud Eesti raamat. Valgus, Tallinn 2015. 326 lk):
- ühiskond peaks olema vabade ja võrdsete kodanike koostöösüsteem, kus eeldatakse vastastikust ausameelsust;
- võrdsed põhivabadused olgu tagatud kõigile kodanikele;
- ainult pluralismi reaalne olemasolu ja lojaalse opositsiooni tolereerimine annab valitsusele legitiimsuse;
- ühiskonnaliikmete võimaluste aus võrdsus (ja institutsionaalsed instrumendid, et seda võimalikult suuremal määral saavutada); enamkindlustatud ei tohi olla heal järjel nende arvel, kes on halvemal järjel (vrd Juhan Parts: "Rikkusele ei tohi seada mingeid piire!");
- majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust tuleb püüda reguleerida ja kontrolli all hoida, et takistada ühiskonna ühe osa domineerimist teiste üle;
- igaühe põhivajadused peaksid olema rahuldatud;
- õigluse üldkontseptsioon näeb ette, et kõige vähem kindlustatute olukord oleks võimalikult hea (siis kasvab ka enamkindlustatute heaolu);
- eeldatakse, et kodanikel on moraalivõime, kaasa arvatud arusaamine, mis on väärikas elu ja väärikad elueesmärgid;
- tähtis on majanduslik vastastikkus ja kodanike eneseaustus;
- taustaõigluse (õigluse kui ausameelsuse) olemasolu peab olema tajutav ja säilima läbi aja, et juurduks ootus õiglusele kui ausameelsusele.
Ja palju muud, mis Eesti riigiideoloogia peavooluga kuidagi ei sobitu, küll aga on hästi kujutletav Põhjamaades.
