MATI HINT: Inglise keel ei asenda haridust
Ma kardan, et suunda ülikoolihariduse ingliskeelestamiseks ainult maskeeritakse juttudega mitme võõrkeele oskuse tähtsusest. Kui Tartu ülikool loob ametikoha “prorektor rahvusülikooli alal”, siis tähendab see tõenäoliselt, et otsused on juba tehtud.
Eesti haridus on segaduses
Eesti haridussüsteem on juba pikka aega segaduses. Vabariik kestab 15. aastat, aga hakkama pole saadud isegi õppekavaga. Eelmine haridusminister Toivo Maimets välgatas mõtet osta üldhariduskooli õppekavad sisse mõnest välisriigist!
Õppekavasid on lipitud ja lapitud ning kannatajaks on olnud selge mõtlemise aluste alused – emakeel ja matemaatika. Ka praegu on tunda, et õppekavas tehtaks uuendusi meeleldi emakeele ja matemaatika või teiste “igavate” ja raskete (s.t süstemaatiliste) õppeainete arvel.
Tagajärg on see: ülikoolis tuleb alustada eesti filoloogidele antavat keeleteoreetilist kursust nullist. Varasem keskkooli süvaõpik on ülikoolitasemelgi liiga mahukas ja raske!
Oleks aeg tunnistada, et Vene aja lõpupoolel anti Eesti keskkoolides väga head haridust (kui ideoloogia maha arvata). Ja seda arvesse võtta.
Ülikoolireform 3+2 seadustab veneaegse nurimõiste “lõpetamata kõrgharidus”. Lisaks sellele on ka ülikoolide õppekavad üsna kirevad ja süsteemikindla õppekavaga “rasked” erialad ei ole noorte hulgas kuigi populaarsed.
Eesti noorte värbamise nimel käib ülikoolide vahel arutu võistlus. Võitjate saavutused on näiteks järgmised.
Tallinna ülikoolis õpib haldusjuhtimist ligi 200 üliõpilast; sama eriala on Tartu ülikoolis, tehnikaülikoolis, EBS-is, Nordis ja mõnes rakenduskõrgkooliski.
Haldusjuhtimine on sama populaarne, kui Vene ajal oli kaubatundmine. Tänapäeval ongi vallavanem sama kõva sõna, kui Vene ajal oli laoülem-kaubatundja. Aga kas Eesti riik vajab nii palju vallavanemaid? Või koolitatakse neid Euroopa Liidu jaoks, nagu Tartu ülikoolis arste?
Kõrgharidussüsteem on konjunktuursusest (kaubatundmisest) läbi immutatud ja see on üks noorte teadlaste pealekasvu pidur.
Teine näide puudutab kergema vastupanu teed. Sel sügisel võeti Tartu ülikooli hispaania keele erialale lävendipõhimõttel vastu ligi 130 üliõpilast, neist rohkem kui pooltel on õigus õppida õppemaksuta.
Kas see ongi läbimõeldud kõrghariduspoliitika? Või valmistatakse Hispaaniale ette odavat keeleoskusega tööjõudu? Kuhugi peavad need noored inimesed ju minema. Varsti pole meil ühtedele ega teistele muud ütelda kui “Aga ise ju tahtsite!”.
Kultuurikatkestuse oht
6. novembril lõpetati Tartu ülikoolis pidulikult keiserliku soome-ugri keelte akadeemiku F. J. Wiedemanni juubeliaasta (200 aastat sünnist). Rektor Jaak Aaviksoo pidas mõjuva kõne, mis vaatas julgustavalt soome-ugri keelte tulevikku. Kuid saalis polnud Tartu ülikooli soome-ugri keeleteadus kõrgtasemel üldse esindatud (kui eesti keele uurijad välja arvata). Eestis pole soome-ugri keelte uurimise perspektiiv kaugeltki helge.
Konjunktuursus ülikoolide värbamispoliitikas võib kaasa tuua kultuurikatkestuse teaduses. Kui huvitav ka pole 130 noore rüsin hispaania filoloogiasse, eesti teaduskultuur saab siiski korvamatut kahju, kui mõni Eesti teaduse traditsiooniline eriala vaagub hinge.
Sama tuleb väga tungivalt ütelda saksa keele oskuse alla-käiku jälgides. Nüüd on võimalik platseeruda eesti keele uurijaks saksa keelt oskamata – nonsenss, mis okupatsiooniaegses ülikoolis oli välistatud.
Eesti ja Läti kuuluvad selgelt saksamõjulisse kultuuriruumi. Ka vene kõrgkultuuril, Peterburi konservatooriumil jne on olnud oma osa moodsa Eesti kujunemises. Ühemõtteline inglise keele eelistamine ähvardab matta kõik eesti kultuuri komponendid pinnalise ameerikaliku massikultuuri alla. Eesti haridussüsteem ei pea kobestama pinda eesti omakultuuri (olgugi kompilatiivse) kõrvaletõrjumiseks. Las Ameerika massikultuur laiutab seal, kuhu ta orgaaniliselt kuulub. Tal ei ole ju ruumipuudust.
Eesti arendajate sõnadest ja tegudest kumab läbi mõtteviis: eduks on vaja olla ingliskeelne. Sinnapoole kõik läheb.
Enamiku Eesti raadiojaamade (ka Vikerraadio) lauluprogramm sobiks USA protektoraadile, reklaam Tallinna kesklinnas on suurel määral võõrkeelne, rahvusülikooli linnas Tartus on nüüd bussifirma “Go Bus” (!), halloween ja Santa Claus peavad aitama suurendada läbimüüki.
Nimede hääldamise ingliskeelseks väänamine ei tohi enam kedagi erutada ja ingliskeelsete sõnade pikkimine oma jutu sisse on trendikas. Nii, step by step, tuleb Kniks-Mariiheni inglise variant Eestisse.
Teaduse English
Ma olen väga inglise keele poolt, aga ma pean demagoogiaks sisendusi, justkui annaks üldine ja täielik inglise keele oskus Eesti teadusele imerelva.
Kui see nii oleks, siis võiksid Eesti inglise filoloogid olla oma erialal maailma tipus. Aga mida pole, seda pole.
Minu valem teaduslikuks edukuseks on: hea haridus (selle sees võõrkeeleoskus) + anne + töö. Seda kolmainust ei saa asendada inglise keele ja internetiga.
Uuenduslikes teadusharudes on inglise keel möödapääsmatu. Aga ma ei arva, et iga eestlane peab lihvima oma inglise keele emakeelega võrdseks või isegi sellest paremaks. See ei tasu vaeva isegi teadlaste puhul, eriti kui perfektne keel peaks raskelt kätte tulema. Piisab erialal kõnelemise-diskuteerimise võimest ning piinlikkuseta toimetulekust inglise ja mõnes muus võõrkeeles.
Konverentsidel jäädakse kuulama ikkagi ettekande sisu, mitte laitmatut hääldust. Ja mitteemakeelsete autorite publikatsioonidele annavad toimetustes nagunii keelelihvi keelespetsialistid (see kehtib emakeelsetegi autorite puhul).
Iseseisev mõtlemine on teadlasele vajalikum kui ühe või mitme võõrkeele perfektne valdamine. Keeleoskus on siiski ainult üks suurepärane oskus, mitte haridus ega mõtlemisvõime.
Kui võõrkeeleoskus muutub teadlase hindamiskriteeriumina tähtsamaks kui iseseisev mõtlemine, siis muutub ka teadus seltskonnaks, kuhu kuulumise tingimuseks on võõrkeelsete lausete moodustamise ja nende veatu hääldamise oskus. Aga seltskond on teadusest galaktikate kaugusel.
Mati Hint, Tallinna ülikooli emeriitprofessor
Samal teemal:
Jaak Aaviksoo “Emakeel ja maailmateadus”, EPL 30.11.
