Link kopeeritud!

MATI MAKSING, VIKTOR TURKIN: Abielulahutus kui luksus?

 (6)

Perekonnaõiguslikest kohtuvaidlustest moodustavad ühe olulisima osa menetlused, kus vaieldakse abikaasade ühisvara koosseisu ning selle jagamise viiside üle.

Kahjuks ei ole suurel osal inimestest ettekujutust, milliseid kulutusi sellise vaidluse kohtulik lahendamine osapooltele kaasa toob. Arvestades käesoleva aasta algusest jõustunud riigilõivuseaduse muudatusi, mis oluliselt suurendasid kohtumenetluse alustamisega seotud kulutusi, on küsimus veelgi aktuaalsem.

Kohtusse pöördumisel, samuti kohtulahendile kaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud riigilõivuseaduse § 37 lõige 6 sätestas abielulahutusega seotud ühisvara jagamisel riigilõivuks 2600 krooni. Eelmärgitud lõivusumma ei sõltunud ei ühisvara väärtusest ega ka sellest, kui suurt osa ühisvarast kohtusse pöördunud pool ehk hageja selle jagamisel endale nõudis. Nimetatud säte andis reaalse võimaluse nõuda ühisvara õiglast jagamist ka sellisele abielupoolele, kelle arvestuslik osa ühisvarast võis olla küllaltki suur, kuid kel polnud näiteks teise abikaasa pahatahtliku tegevuse tõttu või muul põhjusel mõistlikku võimalust ühisvara kasutada, sellest tulu saada või teistest allikatest suuremat riigilõivu tasuda.

Riigilõivuseaduse 1. jaanuaril 2006 jõustunud muudatus kaotas seni kehtinud printsiibi ning võrdsustas ühisvara jagamise muude varaliste nõuetega. Selle tagajärjel muutus ühisvara kohtulik jagamine „luksustoiminguks”, mis oli jõukohane vaid vähestele väljavalitutele. Lihtne arvestus riigilõivuseaduse lisa 1 abiks võttes näitab, et juhul kui hageja pretendeerib miljonikroonisele varaosale, on hagi menetlusse võtmiseks vaja tasuda 75 000 krooni (enne 1. jaanuari 2009 oli vastav summa 37 750 krooni), kahemiljonilise nõude korral on lõivumääraks juba 100 000 krooni (varem 55 250 krooni).

Kõnealune seadusemuudatus tegi nõutuks ka mitmeid kohtunikke. Osa kohtuid jätkas algselt hagiavalduste vastuvõttu varem kehtinud põhimõtte alusel, lugedes ühisvara jagamise nõude mittevaraliseks nõudeks, millelt lõivu tuli tasuda kindla summana. Riigikohus avaldas 2007. aasta kevadel seisukoha küsimuses, kas ühisvara jagamise nõue on varaline või mittevaraline nõue. Tsiviilasja nr 3-2-1-51-07 arutamisel märkis riigikohus, et „ühisvara jagamisel on hagihinnaks hagetava harilik väärtus, s.o vara väärtus, mida hageja soovib ühisvara jagamisel endale saada. Sellest summast lähtuvalt tasutakse hagiavalduse esitamisel ka riigilõivu”. Alates käesoleva aasta algusest on selline põhimõte selgelt sätestatud ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 126 lõige 21 teises lauses.

Teise võimalusena soovitati koos hagiavaldusega esitada taotlus riigipoolse menetlusabi saamiseks (st riigilõivu tasumisest vabastamiseks, selle vähendamiseks või osamaksetena tasumiseks), mis aga toob paratamatult kaasa kohtute niigi suure töökoormuse tõusu. Riigipoolse menetlusabi instituudi mõte on võimaldada anda isikule seaduses sätestatud tingimuste täidetuse korral reaalset abi. Alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku seletuskirja kohaselt on kõnealuse regulatsiooni eesmärgiks tagada õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole ka isikutel, kellel puuduvad selleks endal piisavad rahalised vahendid.

Vaesemad löögi all

Kõige suurema löögi alla seadis riigilõivude märkimisväärne tõus just vähemkindlustatud inimesed. Olukorras, kus abikaasade ainsaks ühisvaraks on abielu kestel erastatud korter, mille turuväärtus võib ulatuda mitme miljoni kroonini, tuleb ühisvara jagamise vaidluse algatajal riigile tasuda kümneid tuhandeid kroone. Ei saa välistada, et abielulahutuse ja ühisvara jagamise algatajaks on mehe joomarluse ja vägivaldsuse all kannatav naine, kelle ülalpidamisel on ka alaealised lapsed. Korteri kommunaalkulud ja võimalikud laenumaksed on jäänud samuti naise kanda. Ning nüüd, et lõpetada ebanormaalne ning koormav kooselu ning ühisvararežiim, tuleb tihtilugu varaliselt niigi nõrgemal poolel teha suuri pingutusi saamaks kokku riigilõivuks vajalikku rahasummat. Tihtilugu see ei õnnestugi ning nii kohtab sageli abielusuhted pöördumatult lõpetanud abielupaare, kelle omandiõiguslikud ning varakasutussuhted on äärmiselt segased ning kel puuduvad rahalised võimalused senine ühisvararežiim lõpetada. Kahjuks ei ole kohtumäärused riigi menetlusabi andmisel alati piisavalt kaalutletud ega arvesta kohtusse pöördunud isiku tegelike rahaliste võimalustega, mistõttu kohtusse pöördumise õigus on takistatud.

Kõik see riivab tugevalt põhiseadusega tagatud igaühe õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole. Kohus, kui riigieelarvest finantseeritav põhiseaduslik institutsioon, ei tohiks tegutseda põhimõttel, et ka eraõiguslike vaidluste lahendamine toimub poolte eneste vahendite arvel ning et need peaksid täielikult katma kohtusüsteemi tegutsemiskulud. Seega riigilõiv ei tohiks olla praktiliseks takistuseks rikutud õiguste kaitseks kohtusse pöördumisel. Isiku õigust pöörduda kohtu poole tagavad nii Eesti Vabariigi põhiseaduse § 15 lõige 1 esimene lause kui ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõige 1.

Konventsiooni artikli 6 lõike 1 tõlgendamisel on Euroopa Inimõiguste Kohus 9. oktoobri 1979 kohtuotsuses asjas Airey vs Iirimaa leidnud, et riik rikub isiku õigust pöörduda oma rikutud tsiviilõiguste kaitseks kohtusse muu hulgas siis, kui riik ei anna isikule tasuta õigusabi. Selles kohtuasjas ei suutnud kaebaja leida endale advokaati, kes oleks nõustunud teda esindama abielusuhete kohtuliku lõpetamise menetluses. Põhjuseks, miks advokaadid, kellega kaebaja oli konsulteerinud, ei olnud valmis teda esindama, oli kaebaja suutmatus tasuda menetlusega kaasnevaid kulusid, eelkõige advokaaditasu, mis Iirimaal on väga kõrge. Kohus selgitas, et konventsiooni tuleb rikutud õiguste kohtuliku kaitse võimaluse osas tõlgendada tänapäeva tingimuste valguses. Konventsioon on kohtu selgituste kohaselt kavandatud selleks, et reaalselt ja praktiliselt kaitsta isikuid valdkondades, mida selles käsitletakse. Lisaks märkis kohus, et kuigi konventsiooni artikli 6 lõige 1 tagab hagejale reaalse õiguse pöörduda kohtusse oma tsiviilõiguste ja kohustuste üle otsustamiseks, jätab see niisuguse eesmärgi saavutamiseks kasutatavate vahendite vaba valiku riigile. Sellisteks vahenditeks võivad olla nii õigusabi skeemid kui ka muud vahendid, nagu näiteks menetluse lihtsustamine.

Eelviidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast on analoogia põhjal järeldatav, et reaalne õigus pöörduda kohtusse ei ole tagatud sel juhul, kui riik ei anna isikule kohtusse pöördumisel menetlusabi riigilõivu maksmisest täieliku või osalise vabastamise näol. Seejuures menetlusabi on „abi” selle sõna sisulises tähenduses alles siis, kui see on kohtusse pöördujale ka reaalselt jõukohane ehk siis toob kaasa olukorra, kus isik saab oma õigusi reaalselt kohtus kaitsta.

Viimasel aastal on ajakirjanduses väljendatud seisukohti, et riigilõivude tunduv suurendamine soodustab eraõiguslike vaidluste kohtuvälist lahendamist ning vähendab tervikuna kohtute töökoormust. Kohtute töökoormus võib lõivumäärade tõstmisel tõesti mõningaselt väheneda, kuid väide, et kõrged riigilõivud suurendavad kohtuväliste kompromisskokkulepete osakaalu, on siinkirjutajate arvates küll põhjendamatu. Pigem tekitab see olukorra, kus ühe abielupoole põikpäisuse või pahatahtlikkuse tagajärjel jääbki ühisvara jagamata, tekitades segadust ning probleeme ühisomandi esemete edasisel majandamisel, seda eriti juhtudel, kui üks või mõlemad endised abikaasad peaksid uuesti abielluma. Praktikas ei ole harvad juhtumid, kus kompromiss sünnib ikkagi alles kohtumenetluse ajal, st pärast riigilõivu tasumisega seotud takistuse ületamist. Kokkuleppe puhul tagastab riik poole samas kohtuastmes tasutud riigilõivust.

Vastuhagi või vastuväide?

Lisaks väärivad tähelepanu kohtukaasused, kus üks abikaasadest (hageja) nõuab ühisvara osalist jagamist, esitades ühisvara nimekirja vaid nendest esemetest, mille jagamist ta soovib. Kui teine abikaasa soovib jagada kogu ühisvara, kas sellisel juhul on tal vaja esitada vastuhagi (st omapoolne nõue, mille kohus vaataks läbi sama vaidluse raames) või piisab vastuväidetest ühisvara nimekirja suhtes. Esimesel juhul tuleb kostjal kui vastuhagi esitajal tasuda oma nõudelt riigilõiv, teisel puhul aga mitte. Seni on kohtunike arvamused sellises küsimuses olnud erinevad ja seda isegi ühe kohtumaja piires: osa nõuab uute varaesemete nimetamise puhul kostjalt vastuhagi esitamist, teised rahulduvad sellega, kui kostja märgib oma vastuses ära poolte täiendava ühisvara. Kuigi siinkirjutajate käsutuses on Tallinna ringkonnakohtu määrus, mille kohaselt „võib kostja esitada vastuväiteid ühisvara koosseisu suhtes ning selleks pole vaja esitada vastuhagi” viib sellise juhise tähttäheline järgmine viia mõneti ebaloogilise järelmini: näiteks võib hageja esitada jagatava ühisvara nimekirjas vaid külmutuskapi ja maksta sellelt sümboolse riigilõivu, kostja aga esitab vastuväited, et abikaasadel on ka maja, suvila ja auto ning lülitab need lõivuvabalt jagatava ühisvara nimekirja. Kahtlemata pole selline tõlgendus kooskõlas seaduse mõttega riigilõivu regulatsioonis.

Uue perekonnaseaduse eelnõu tööversiooni arutamisel on tehtud ettepanek oluliselt vähendada riigilõivu, mis seondub soetisvara tasaarvestamise ja ühisvara jagamisega. Üheks võimaluseks on eelnõu rakendussätetega täiendada riigilõivuseaduse § 56 lõikega 11 järgmises näiteks sõnastuses: „Hagiavalduse esitamisel soetisvara tasaarvestamiseks või ühisvara jagamiseks perekonnaseaduse § 38 lõikes 1 ja § 59 lõikes 1 sätestatud alustel tasutakse riigilõivu lähtuvalt hagihinnast, kuid mitte rohkem kui 10 000 krooni.”. Tuleb asuda seisukohale, et ühisvara jagamise vaidluse algatamisel (ja näiteks ka samas asjas tehtud otsuse vaidlustamisel) tasutava riigilõivu piiramine teatava mõistliku ülemääraga on praktiliseks sammuks menetluse lihtsustamisel eelviidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuses silmas peetud tähenduses. Juhul kui toodud säte pakutud kujul ka vastu võetakse, kergendab see oluliselt kohtusse pöördumist ning kaotab senise „rikaste privileegi”.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare