Tänaseks see märksa käegakatsutavamalt jõudnud ka meie naabriteni - lisaks Saksamaale on ka Rootsi ning Soome kohad, kus ollakse pagulaste vastuvõtmisel lähenemas taluvuspiirile.

Hiljutised sündmused Pariisis lisavad uue teema - terrorismi. See mitte ainult ei lisandu, vaid on põimumas kiiresti kokku käimasoleva rändekriisiga.

Meie esialgne ükskõiksus ja probleemi ignoreerimine on asendunud hirmuga. Infotulv on paisumas ning lugedes ja vaadates uudiseid me... kardame.

Eestlaste jaoks on tegemist tundmatute olukordadega, mida pole sellisel kujul veel kogetud. Me näeme ja püüame mõista väljakutseid, mida varem pole kogenud ja mis tegelikult pole tänagi oma reaalsuses veel meieni jõudnud. Kaugeks jäävale reaalsusele annab uue vormi meie kujutlusvõime ning seda hirmsam kõik tundub. Tundmatu asi on alati meie alalhoidlikust riivanud.

Viimaste kuude jooksul on mõistlikkus hakanud mitmelgi puhul emotsioonidele jalgu jääma. Lähtudes aastatepikkusest kogemusest kriisimaailmas pakun mõned mõttearendused, mis võivad aidata lugejal seda probleemipundart ehk pisut enda jaoks lahti seletada.

Toon kõigepealt kolm reeglit kriisimaailmast, mille vastu on antud kriisi käsitlemisel ilmselt kõige rohkem eksitud.

Esimene reegel - kriisidega tuleb hakata tegelema juba nende algusfaasis. Mida kaugemale nad jõuavad areneda, seda keerulisemaks või võimatumaks muutub nende lahendamine. Tänase rändekriisi ja Süüria konflikti puhul rakendatud reaalsuse ignoreerimine on tavaliselt raskendav asjaolu.

Teine reegel - kunagi ei maksa kõiki toimuvaid kriise ühte probleemide puntrasse siduda, et siis kangelaslikult lahendust otsima hakata. See pole tulnud ega tule ka tulevikus kellelgi välja. Ühe kriisi tekkimisel teisest võib olla põhjuslik seos, kuid neid pole võimalik samaaegselt lahendada.

See viib meid kolmanda reegli juurde - komplekskriiside lahendamise puhul on määrava tähtsusega kriiside lahendamise järjekord. Euroopa sisepiiride sulgemine pole kindlasti see, millest alustada ja mis üldse tänase olukorra lahendamisele kaasa aitaks.

Samuti ei aita ühest probleemist tulev emotsioon teist probleemi mõistlikult lahendada. Me näeme kõik televiisori- või arvutipilti kontrollimatutest pagulasvoogudest, kus on segunenud nii sõjapõgenikud kui majandusmigrandid. Mõnede juttude järgi ka äärmuslased. Fotosid ja videoid mere ületamistest kummipaadis, mittepidavatest traataedadest piiril, kaootilistest telklaagritest.

Tuginedes sellel emotsioonil hakkame nüüd arutama ja oma seisukohta kujundama hoopis teisel teemal - kas ja kui palju peaks Eesti oma rännakud juba läbinud ja kinnitatud rahvusvahelise kaitse vajadusega inimesi teistest Euroopa riikidest vastu võtma. Eesmärk on olla solidaarne ja jagada meie naaberriikidele ja liitlastele rändekriisist langenud koormust ning seda tingimusel, et tulijate soov asuda elama Eestisse on aus ning vabatahtlik.

Esiteks on need kaks olukorda (pagulasvoogude liikumine ja rahvusvahelise kaitse vajadusega inimeste elukorraldus) sisuliselt täiesti erinevad ja teiseks loob selline arusaamade segunemine tõeliselt kahetsusväärse ja juba eelnevalt negatiivse suhtumise õnnetusse sattunud inimeste suhtes, kes vajavad kordades rohkem hoolivust ning mõistmist kui täna meie ühiskonnast läbi kumab.

Sündimas on ka kuvand, kus pagulased ja kuritegevus on midagi lahutamatut. Soome ja Rootsi krimiuudised justkui kinnitaks seda igapäevaselt. Näe jälle - Soomes Vantaa rongijaamas tulistasid ... Hilisem detailitäpsustus, et tegemist oli hoopis eestlastega, pani vähemalt osasid meist häbenema.

Võib olla on jäänud riigipoolne sõnum pagulaskriisi teemal ebaselgeks? Tagasihoidlikuks? Kordaks siinjuures selle veelkord üle. Nii, nagu mina olen seda mõistnud.

Esiteks on välistatud idee, et meist võiks saada avatud piiridega transiitriik rändevoogudele. Migratsiooniprotsessid ja protseduurid on meie seadusruumis piisavalt reguleeritud ning vastutavad ametkonnad on illegaalsele immigratsioonile valmis resoluutselt reageerima ja ka reageerivad. Kui vaadata tänaseid transiidikoridore, siis informatsioon sellest on ilmselt jõudnud ka nendeni, kes seda liikumist ebaseaduslikku kasu lõigates korraldavad, sest Eestit koridorina kasutama nad ei kipu.

Teiseks on Eesti avatud ühiskond kõigile neile, kes soovivad legaalselt luua siin endale uus tulevik panustades meie kõigi ühisesse heaollu. Samuti oleme valmis koos kõigi teiste Euroopa riikidega osalema pagulaskriisi leevendamisel Euroopas toetades oma naabreid ja liitlasi praegu pagulaskeskustesse koondunud ja õigusega rahvusvahelist kaitset vajavate inimeste ümberjaotamisel. Meie ühiskonnal on olemas võimekus sellega tegelemiseks.

Neid kahte põhimõtet ei tohi omavahel segi ajada - Eestist ei saa massimmigratsiooni transiidikoridori ega sihtpunkti ning samas on meie roll Euroopa Liidu liikmena olla solidaarne ning avatud neile sõjapõgenikele, kes tõesti otsivad ja vajavad rahvusvahelist kaitset. Tänases Eestis on need kaks põhimõtet paraku sassis. Olgu see siis teadmatusest või kiusatusest otsida sisepoliitilisi punktivõite.

Eestlasi on alati aidanud talupojatarkus ning ratsionaalne ja rahulik lähenemine ka kõige põletavamas olukorras. Juba põlvkondi on meid kasvatatud teadmises, et probleemidega tuleb seista silmitsi ja neid lahendada ratsionaalsusega. Emotsioonid ja probleemide eest põgenemine ei vii siin kuigi kaugele. Talupojatarkus on meie kultuur ja rahvuslik eripära - hoidkem ja kasutagem seda.